Teisipäev phanganil

Hommik algas heas meeleolus, kuigi olin väsinud ja endale omaselt ei soovinud kell seitse kellegagi rääkida. Olin majakeses, tegin veeprotseduure. Kui olin piisavalt ärkvel läksin Ramsesega üle tee kohvikusse. Gag oli maganud baarileti varjus mati peal. Ma nägin löbi lahtise köögiukse, et selles ruumis on ka suur magamisase söösevõrguga. Võibolla on neil kombeks eraldi magada. Ma mõtlen paarikesi, ehk on see siinses konservatiivses kultuuris sedasi, et mees ja naine, olgugi, et paar, magavad eraldi ja vaid intiimsema öö korral ollakse ühes pesas. Seda ma uurin. See, et korralik naine ei paljasta oma naiselikkust rõhutavaid kehaosasid on selge. Naised käivad siin üldiselt pükstes ja kõige lühemad on veidi põlvest kõrgemale ulatuvad shortid. T-särk laheda sõnumiga on vist igal tai naisel olemas ja lihtsalt kenad etnolikud pluusid on mulle samuti silma jäänud. Aga vähesed resortides töötavad naised, kas kokad või bossid harva on end naiselikult kenasti riietanud. Pigem mugavalt ja vabalt.
Gag võttis meid igapäevasele tururingile kaasa ja ma kogesin, mismoodi ta seda teeb. Sõitis Thongsala´'sse: esimene peatus euroopaliku kaubaga suurde marketisse TescoLotus, edasi värske turg üks ja teine, üks pisike kohaliku kauba pood, viimaks õlle hulgipood. Kõikjalt võttis ta natukene, et seda mootorrattal ära tassida. Art oli teisel rattal meiega kaasas ja aitas.
Kohvikusse jõudes hakati valmistuma hommikusöögiks. Sõin taidega tai moodi hommikust (aururiis, omlett, puljong rohelise sibula ja praeküüslauguga, idandid).
Helistasin siis Tomile ja sain teada, et ta just jõudis saarele, keskpäeva paiku siis. Andsin meie koordinaadid ja suure ärevusega ootasin teda. Rääkisin pisut teistele ka, mis inimene on, näitasin temast ainsat pilti mis mul tänu temale kaasas oli (visitka, mille tagaküljel oli kirjutatud, kuhu ja kuidas minna sellel saarel). Ramses, muide, tunneb ära pildi peal oleva inimese: näitasin, ta vaatas tähelepanelikult, ma ütlesin „papa“ ja tema naeris. Kordasime seda mitu korda, sest see oli lõbus.
Varsti Tom saabuski ühe kohalikuga motikal. Me embasime ja siis kõik põevusega jälgisid, kuidas reageerib pisike inimene.
Ta lihtsalt ja rahulikult naeratas ja sirutas end oma isa poole.
Tom sõitis siis Art'iga Bovy't kontrollima ja enne kui meie jäime tukkuma tegi Gag'i mees tai stiilis lapsetoitu – riisisupp juurviljadega, mis maitses pisikesele väga.
Eriti tugev tuul puhus sellel poolel saart. See on vist läänepoolt. Jahutas ja paitas tugevasti meid, kohviku terassi põrandal magavaid. Ramsesel, pealt näha on mõnus: ta on enmaus ajast kas paljas või särgiväel, magab kõik jäsemed laiali sirutades, hingab puhast mereõhku, millel puudub igasugune ebameeldiv lõhn.
Kliima on siin hea. Päeval on palav, vahel hakkab see segama ka, aga luud on läbi soojenenud, miski ei valuta nii, nagu kodus see on minul täiesti igapäevane. Ka see, et eestis on raske põlvi sirgeks ajada, siin aga on sidekoed nii elastsed, tunnen, et võin venitada rohkem kui muidu ja mu keha on noor. Selles kliimas kasvavad hästi kõiksugu taimed ja toidulaud on rikkalik nii väliljast kui sisult. Tervis on siin loomulik osa elust, mille jaoks ei pea palju tegema, lihtsalt võtma vastu seda, mida maa annab.