Teine paev Bangkokis

Magasime end välja. Kümneni vist, kohaliku aja järgi.
Varsti tundisn peapööritusi palavas toas, meie konditsioneer lakkas homikuks töötamast.
Minu nõrkus suurenes ja ma teatasingi nii, et minust asja pole. Aidake!
Soov oli leida tänavalt hommikusöögiks arbusi ja arutada edasisi soove, aga mingit arbuusi ma ei leidnud kahjuks, kuigi see oli just see, mida oli vaja.
Skytraini peale teel hoidsin ma Tomi käest kinni, sest jõud hakkas otsa saama. Olin krimpsus näoga ja ei tahtnud pingutada, sest see tundus üle jõu käivat.
ÕhuRongi jaamas nägin siis aga suurt liblikat trepi serval tiibasid sirutamas, vaatsime teda Ramiga ja see kuidagi toetas mind. Aive ja Inge olid jõudnud meist ette ja meil läksid perroonid segi. Mina Tomiga olime valel poolel. Ma tundsin end päris lootusetult kui teadvustasin, et peab veel kord trepist alla minema ja siis uuesti üles. Aga hakkam sain.
Kui me sõitsime ühte peatust sidusin ma Tomile kandelina esimest korda, et tema kannaks Ramsest, sest minu enesetunne oli ikka kehva veel. Sundusime siis Lumphini parki, mis asub meie peatänava hostelist ühe peatuse kaugusel, aga kui rongist välja tulin, oksendasin kanalisatsiooni auku keset rahvarohket tänavat. Ja küll oli hea olla peale seda =)