Idranniku stabiilne elu.

Paistab, et liiv rannas koosneb peeneks hõõrdunud kividest, korallidest ja merekarpidest.
Madalas vees ujuvad liivavärvi vaevumärgatavad kalad ja põhjas kühveldavad pisikesed läbipaistvate jäsemetega krabid. Vees on sellised olendid, täiesti nähtamatud, kes näpistavad kõiki ujujaid. Räägitakse, et ned on mikroskoopilised millimallikad. Tunne on, nagu sind torkaks või näpistaks väga peenelt keegi paari sekundi jooksul. Jälgi sellest nahale ei jöö, aga imelik tunne on siiski.
Praegu, tunnen, kuidas imepisikesed pruunid sipelgad roomavad mu keha peal, pükstes on ka üks, rinnahoidjavahelt sain ühe kätte. Nad ei tee mulle haiget, vaid kõdi on ja tavapärane hirm saada hammustus käib selle tundega kaasas.

Päevatäis elamusi

Ma veetsin selle hommiku ainuüksi selle majakese kahemeetri raadiuses. Ramsesega sõime baaane, uurisime liiva ja selles leiduvaid asjakesi.
Kui tuli uinakuaeg käis tom mooorattast vahetamas, sest leidis odavama ja tõi meile vett, mis oli veel öösel otsa ssaanud.
Aive helistas sel hommikul ja kutsus idarannikule, kuhu ta ise eelmisel päeval saabus ja talle tundus seal mõnus. Tom tegi päevaplaani vaatamatta oma unisusele väga kiiresti – me sõidame sinna. Usaldasime Aivet.
Hommikusöögile sõitsime Bake Sense Cafe'sse, kus meid väga hästi toideti. Tom võttis tofuburgeri (rukkikukli vahel salat, tomat, kurk ja tofukotlett), mulle sobis vedelam toit (kookospiimane riisinuudlisupp juurviljadega). Jätsime ühe koti oma üleliigsete asjadega nende juurde ja asusime teele. Oli vaja omajagu nuputada, kuidas asetada minu suur seljakott ja väikse kitarr, sest sõitsime ju mootorrattaga. Lõpuks nägi see välja nii: Tom'i jalge vahel seljakott, minu rinna vastas kandelinas istus Ramses ja mu seljas kott kitarriga.
Sõitsime niiviisi Thongsala'sse ja astusime paari poodi, ostsime Ramsesele ühe õhukese särgikese ja küpseid mangosid kaasa. Natuke vales suunas sõites sattusime kohaliku politsei aktsiooni otsa. Nad pidasid kinni kõiki, kes sõitsid kiivritta ja tegid trahvi 200 bahti. Ma vaatasin seda kõrvalt kui Tom üle tee maksis trahvi: enamuses näkkasid turistid, aga oli ka kohalikke. Mõtlesin siis, et see on küll hästi korraldatud lisatulu korjamine. Trahv on piisavalt väike, et paksurahakotiga võõramaalased selle probleemi tekitamatta ra maksavad ja sõidavad edasi kiivritta, sest uut trahvi maktsa pole ikka suur asi. Aga argumen on vaieldamatult õige – kiivritta lahtise sõiduki juhtimine on ebaseaduslik, kas pole? Ja turvalisus on ennekõike.
Enne päris õigele teele sattumist tegime jäätise peatuse. Me oleme ikka täies vaimustuses kookospiimast valmistatud jäätistest. See on ju imekena neile, kes piimatooteid ei taha tarbida. Jätku kookospalme! Ja seal nägin esimest Tai pulli, tee ääres jalutas nööri otsas oma karjatajaga.

Teed on siin betoonist: siledad ja valget. Selline tee läks üles ja alla üle mägede mööda rannajoont. Poeg magas mul linas ja tunniajane sõit oli lausa äge. Sõita tuli nii järskudest tõusudest ja langustest, et adrenaliini väljendus verre mitu korda.
Sisenedes Haad Rin'i linna hakkas tekkima üha enam poode, restorane ja hosteleid, kõik tihedalt õksteise kõrval. Läbi linna märkasin mitu Black Moon ja Full Moon Party plakatit. Need peod on siin, nagu ma tajun väga suured ja võimsad.
Me jalutasime selles linnakeses, millel on üks põhitänav, kus asuvad kõik riidepoed ja toidukohad, kõrvaltänavatelt leidsime ekstravagantsemate asjade poode: üks oli nn thai-die (tai-värvimistehnika) riiete pood; see kunstnik oli tihedalt tatoveeritud, sealhulgas ka silmajooned, tal oli mitu neeti erinevates kohtades, pikad mustad aga õhemad juuksed ülesse patsi korjatud ja nägu raamis kavala väljanägemisega habe vuntsidega. Mees oli ise pisikest kasvu, aga mulle tema välimus meeldis. (kahjuks pole pilti, et paremini illustreerida)
Tema tegi värvilisi särke selles korts-tehnikas, kui riide peal on ringid ja värvisooned kõik üksteisesse sulandumas. Tom uuris enda huvides, kui paljuga müüb see mees oma särke kui osta korraga kakskümmend. Polnud eriti lahke hind. Hiljem osutas kunstnik oma prantslannast naisele - seda lihtsalt uhkuse ja rõõmu tundest, meie mõistsime aga läbi selle, miks hoiab ta nii kõrget hinda oma asjadel. Eurooplased juba teavad asjade "väärtust", eks ta naine on teinud korrektiive seal müügi osas.
Later on we refreshed ourselves with another icecream and fed our little friend with a mango which he off course wanted to eat by him self without our help, so we were almost in a quarrel about "who is holding the mango". We were sitting in a place where one lady was making pancakes and another one was cooking something. They both were watching Ramses with great interest the whole time, afterwards played and walked around with him.
Ja ühes suures poes kohtusime väga pisikest kasvu naisega, kes tõi meie Ramsese juurde oma poja. Nähes selle veidi vanema poisi nägu mõtlesin, et see on tõesti pisike Tiibeti munk. (väikeseid tiiblasi ma näinud pole ja see oli minu arvamus tol hetkel)





Kui olime piisavalt end lõdvestanud pärast pikka mootorratta sõitu ütlesime ühele kohalikule poisile, kes pakkus TaxiBoat teenust, et me oleme nüüd valmis minema, ja jalutasime kõik randa paatide juurde, see oli küll ime lähedal: linnatänav lõppeb otse mereääres.

Poiss (tegelikult võib öelda "kutt", vanuses ~18) võttis juhtimise enda kätte - see oli tema töö ja üks vana mees istus paadi ninal ja jälgis merd otse ees. Ankrud tõsteti põhjast. Mootor tõmmati käima ja see põrises ägedasti, nii nagu ilma summutita üks lahtine mootor ikka põriseb. Keerlev propeller vajus vette ja paat hakkas liikuma, kiiresti.
Meretuul jahutas meie palavaid kehasid. Imetlesin imeilusaid kaljusid, millest möödusime. Ramses vaatas kõike ümbrust veidi kortsus kulmuga mõtlikul pilgul.

perepäev

Me kolisime Tomiga ühte mereäärsesse bungalosse, mille katuse all rippus eelmise elaniku meisterdatud korallidest ja karpidest tuulekell. See kõlas selgelt ja säras valgelt, verandal oli ka kaks salatikausi suurust merekarpi ja hunnik suuri korallitükke. Toas oli suur voodi suure sääsevõrguga ja pesuruum. Me kuulatasime selle koha helisid ja käisime meres, kolmekesi.
Tom oli väga väsinud, aga nõustus veel sõitma ühe tiiru meiega. Peatusime poes, kus ostsime poolekilose paki indiapähkleid ja banaane meie pojale. Mangosid otsisime kõikjalt, aga kellelgi polnud neid sel õhtul. Tom käis internetipunktis, mina pojaga sõin üle tee lihtsas kohas, kus väike tüdruk, umbes kümne aastane väga loomulikult hoidis Ramsest. ja jootis poisile värsket mangomahla. Sõitsime lõpetuseks sõprade juurde kohvikusse. Gag'i boifrendi õde oli jätnud meile väikese poisiriideid, sest ma olin täiesti pange pannud lapse riietega, mis kaasa võtnud olin. Oli vaja midagi tõesti õhukest ja bodid üldse unustada.
Pärast mõnda aega, mis me seal väga rahulikult veetsime sõitsime oma rannaonni ja jäime magama. Kuid öö oli keeruline. Ventilaator ei suutnud puhuda läbi meie sääsevõrgu (kujutad ette?!) ja oli kohutavalt lämbe. Ramses vähkles, mina olin ärritunud ja me tegime kõik augud majal lahti ja Tom tõi kõrval majakesest teise ventilaaori juurde ja ise proovis väljas magada, aga keegi hammustas teda jalast ja ta hüppas tuppa tagasi. Nii saigi mööda saadetud see öö...

Teisipäev phanganil

Hommik algas heas meeleolus, kuigi olin väsinud ja endale omaselt ei soovinud kell seitse kellegagi rääkida. Olin majakeses, tegin veeprotseduure. Kui olin piisavalt ärkvel läksin Ramsesega üle tee kohvikusse. Gag oli maganud baarileti varjus mati peal. Ma nägin löbi lahtise köögiukse, et selles ruumis on ka suur magamisase söösevõrguga. Võibolla on neil kombeks eraldi magada. Ma mõtlen paarikesi, ehk on see siinses konservatiivses kultuuris sedasi, et mees ja naine, olgugi, et paar, magavad eraldi ja vaid intiimsema öö korral ollakse ühes pesas. Seda ma uurin. See, et korralik naine ei paljasta oma naiselikkust rõhutavaid kehaosasid on selge. Naised käivad siin üldiselt pükstes ja kõige lühemad on veidi põlvest kõrgemale ulatuvad shortid. T-särk laheda sõnumiga on vist igal tai naisel olemas ja lihtsalt kenad etnolikud pluusid on mulle samuti silma jäänud. Aga vähesed resortides töötavad naised, kas kokad või bossid harva on end naiselikult kenasti riietanud. Pigem mugavalt ja vabalt.
Gag võttis meid igapäevasele tururingile kaasa ja ma kogesin, mismoodi ta seda teeb. Sõitis Thongsala´'sse: esimene peatus euroopaliku kaubaga suurde marketisse TescoLotus, edasi värske turg üks ja teine, üks pisike kohaliku kauba pood, viimaks õlle hulgipood. Kõikjalt võttis ta natukene, et seda mootorrattal ära tassida. Art oli teisel rattal meiega kaasas ja aitas.
Kohvikusse jõudes hakati valmistuma hommikusöögiks. Sõin taidega tai moodi hommikust (aururiis, omlett, puljong rohelise sibula ja praeküüslauguga, idandid).
Helistasin siis Tomile ja sain teada, et ta just jõudis saarele, keskpäeva paiku siis. Andsin meie koordinaadid ja suure ärevusega ootasin teda. Rääkisin pisut teistele ka, mis inimene on, näitasin temast ainsat pilti mis mul tänu temale kaasas oli (visitka, mille tagaküljel oli kirjutatud, kuhu ja kuidas minna sellel saarel). Ramses, muide, tunneb ära pildi peal oleva inimese: näitasin, ta vaatas tähelepanelikult, ma ütlesin „papa“ ja tema naeris. Kordasime seda mitu korda, sest see oli lõbus.
Varsti Tom saabuski ühe kohalikuga motikal. Me embasime ja siis kõik põevusega jälgisid, kuidas reageerib pisike inimene.
Ta lihtsalt ja rahulikult naeratas ja sirutas end oma isa poole.
Tom sõitis siis Art'iga Bovy't kontrollima ja enne kui meie jäime tukkuma tegi Gag'i mees tai stiilis lapsetoitu – riisisupp juurviljadega, mis maitses pisikesele väga.
Eriti tugev tuul puhus sellel poolel saart. See on vist läänepoolt. Jahutas ja paitas tugevasti meid, kohviku terassi põrandal magavaid. Ramsesel, pealt näha on mõnus: ta on enmaus ajast kas paljas või särgiväel, magab kõik jäsemed laiali sirutades, hingab puhast mereõhku, millel puudub igasugune ebameeldiv lõhn.
Kliima on siin hea. Päeval on palav, vahel hakkab see segama ka, aga luud on läbi soojenenud, miski ei valuta nii, nagu kodus see on minul täiesti igapäevane. Ka see, et eestis on raske põlvi sirgeks ajada, siin aga on sidekoed nii elastsed, tunnen, et võin venitada rohkem kui muidu ja mu keha on noor. Selles kliimas kasvavad hästi kõiksugu taimed ja toidulaud on rikkalik nii väliljast kui sisult. Tervis on siin loomulik osa elust, mille jaoks ei pea palju tegema, lihtsalt võtma vastu seda, mida maa annab.

Bake Sense Cafe

Varsti jõudsid platsi kahel mootorrattal mees, naine ja kaks väikest last. Nad tõid toidukaupa, aga meid nähes tulid kohe rõõmsalt tutvuma, jättes kotid maha.
Naine, nimega Gag (hääldatud lühidalt) ja tema boyfriend pidasid seda restorani, lapsed olid selle mehe õe omad, keda nad hoidsid sel päeval. Mees oli siin kokk. Naine küpsetas kooke, leiba ja küpsiseid, aga seda rohkem siis kui turismihooaeg on. Mulle valmistas kokk suurepärase juurvilja-tofu karri riisiga ja nemad kõik mängisid Ramsesega kui ma nautisin toitu.

Hiljem me jalutasime sealses rannas, kus meri tõuseb ja taandub iga päev, õhtuti aga, kui vesi läheb taha korjavad inimesed liiva alt karpe välja. Ja nii iga päev - värsked mereannid. Gag'i mehe õelapsed korjasid ka liivast erinevaid asjakesi, mis enile meeldisid ja nii said ka minu peod pisike poisi korjatud kividest ja korallidest täis. Ma aitasin tal need tagasi restorani terassile viia.

Ramses istus Art'i kukil. Õrn tuuleke silitas ja jahutas tema nägu, ta vaatas kaugust ja meid ja oli üli rahulik. Varsti ma nägin, et ta silmad vajuvad seal samas istudes raskesti kinni ja ta uinuski Art'i kukil. Terassile jõudes tegin pisikesele laste madratsile aseme ja panime ta sinna magama.










Pärast sõidutas Gag mind ja Ramsest erinevatesse resortidesse, kaasa-arvatus Bovy resorti, mille me avastasime üsna veidras seisundis. Seal oli palju katkiseid maju, mõned uued ja mõned poolikud, ehiusmaterjali rannas laiali segamini langenud palmidega. Kummaline, et Tom'i poolt kaunilt kirjeldatud paik ilmus sellisena mu ette.
Me ei leidnud ühtki sobivat randa ja maja kuhu jääda ja pimedas oli raske midagi näha. Siis Gag pakkus mulle ööbimist enda majas, mis asub restoranist üle tee ja ma võtsin selle vastu.
Me pesime end tema pesuruumis puhtaks, panime end mõnusalt värskelt riidesse ja Ramses mängis veel terassil Art'i ja tema sõpradega, kes meiega nii lahked olid. Mina pesin veel pesu ja siis jõin ööseks kookosešeigi ära.
Art tuli öösel ka sinna majja, milles mina Ramsesega üksi mgasin. Maja on väike: üks büroo ruum ja üks pisike magamistuba madratsiga ja roosa sääsevõrguga. Gag ja ta boifrend magasid restorani terassil ja see on täiesti normaalne, sest on soe. Kuid Art laamendas minu meelest liiga palju, kuulsin, et miskit kolises mitu korda, kas ta komistas millegi otsa. Ta ütles ennisti, et magab vist õues, kuid siis öösel juhtus naljakaid olukordi.
Sain aru, et ta tahab ikka mulle lähemal olla ja seepärast tuli majja. Olin poolärkvel ja kuulasin, mis toimub. Lootsin, et mitte, aga ta tuli ikka sinna meie magamistuppa ja heitis paljale põrandale sõnagi lausumatta magama. Tema arvas vist, et magan. Ma tundsin temast tulevat tohutult tugevat alkoholihaisu ja seda mitte kannatades enam ütlesin talle, et ta haiseb! ja et ta kaugemale minust läheks. Ventilaator veel kandis seda õhku minu peale ka. Siis ta kohe tõusis ja öeldes „sorry“ suundus pesuruumi. Mõtles vist end haisust puhtaks pesta, pesi end mõnda aega ja tuli siis vaikselt tagasi, paigutas ennast seekord teist pidi ja natukese aja pärast küsis: "kas Sul seal ka teist patja leidub?" Ma ulatasin talle padja ja tundsin, et pole rahul olukorraga. Aga ei hakanud teda ära ajama, sest mõtlesin, et see poleks kena ega aus tema suhtes, sest tal on ka õigus majas magada, mitte õues ei pea, kus putukad näksivad. Ja ma püüdsin uinuda kuni tema, kes juba magas hakkas tugevasti norskama. Nii kõvasti, et m otsustasinenda õiguste eest seista ja äratasin ta jalast sikutades üles: „Art! Art!“ - „Mh?“ - „Ma tahan siiski üksinda toas magada...“ ja ta tõusis otsemaid püsti, läks kontorituppa magama. Ma kuulsin teda norskamas öö jooksul, aga see enam ei seganud mind.

Hämmastav tutvus jätkub ja viib teisteni

Ärgates hommikul ikka vara oli kange söögi isu. Vaatasin seda restorani seal, mille muusika ja tühjus ei meeldinud mulle eelmisel õhtul, ja sain aru, et siin nii pea süüa ei saa. Kokk arvatavasti magab, poisid koristavad ja kohendavad paika parasjagu ja seda restorani võis pidada suletuks. Natuke edasi oli meeldiv restoran, mis kuulus mingile teisele sarnasele resortile, aga oli avatud loomulikult kõigile. Seal sõin esimest korda tais putru (kaerahelbepuder ja erinevad värsked puuviljad) ja olin õnnelik selle üle. seal samas nägin mitu skandinaavlastest peret oma alla ja üle aastaste pisikeste järeltulijatega, kes kõik nutsid ja karjusid emasid appi.

Pärast me jäime mõlemad magama oma majakeses. Mõtlesin peale ärkamist suunduda kohe taksot hääletama ja leida see Bovy, kuhu Tom mind saatis. Ärkasin hoopis ehmatusega kui kuulsin, et keegi tuleb meie majja. Nägin läbi lahtise ukse, et see on Art ja tal on kaasas enda suur seljakott. Ta hüppas tuppa ja hakkas dvdmängijat üles seadma ja teatas: „Vaatame filmi nüüd“. See tegi mulle nalja, filmi algus tõotas actoinfilmi ja see ei paku mulle üldiselt huvi. Ma siis ütlesin, et lähen nüüd taksoga Bovyt otsima. Ta lubas aidata, pakkis kogu tehnikavärgid kokku jälle ja me lahkusime.
Tee nurga peal oli tema sõra baar „Be Bob“, kust me läbi astusime. See sõber mulle meeldis. Ta oli ka üsna marley stiilis mees, muhe ja sõbralik. Andis meile Ramsesega minu palvel apelsini mahla ja kaks klaasi läks meile kahe peale sisse, seal juures Ramses jõi ohtralt. See mees, kelle nime, ma kahjuks meelde ei jätnud, muutus ka väga emotsionaalseks poisiga mängides. Ütles, et igatseb oma nõbusid kui seda poissi katsub. Nad kõik kolmekesi musitseerisid, Ramses sai trummi harjutada ja sealse koeraga suhelda. Koerad on Tais ennekogematult sõralikud, erinevalt eesti omadest, kellest ei tea, mida oodata ja pigem tuleb karta. Siin nad kas ei hammusta kunagi või ei tule ligigi, sest sa lihtsalt ei huvita neid. Too koer oli keskmiselt huvitatud lapsest, Ramses omakorda tahab kangesti katsuda neid elukaid, kõiki, mis on teistmoodi kui inimesed.
Hakkasime sinna minu meelest ka liiga kauaks jääma. Ergutasin siis Arti meile lubatud taksot organiseerima, sest ta tahtis koos meiega minna ja aidata mind. Ta oli mõnda aega segaduses, tegi sellist ohkavat ja nõuetut ilmet ja küsis just läbi astunud kutilt kahte asja: kas ta teab, kus asub Bovy ja kas tema sõbrad autoga saavad meid ära visata. Varsti olimegi džiibis sõitmas selles suunas, kus teoreetiliselt on Bovy, aga keegi ikkagi ei teadud, kus see on. Art pakkus peatuda tema sõbra kohvikus, kes kindlasti teab kus see on ja et me võiksime seal süüa.
Koht, kus me tulime, asus mere ääres, kandis nime Bake Sense Cafe. See oli tühi. Me kolmekesi astusime sinna terassile ja Art võttis baarilaualt purgist küpsiseid minule ja endale. Need olid kohalikud müsliküpsised, väga head. Omanik oli turul sisseoste tegemas.
Me ootasime. Toitsin Ramsest banaaniga ja ajasin Art'iga juttu.

lahkun Koh Lantalt

Saabus pühapäev ja kuna ma eelmisel õhtul otsustasin Koh Phanganile sõita, siis olin kolmveerand kaheksa oma asjadega Gasrden Home õuepeal valmis. Üks takso võttis meid sealt peale ja viis koos teiste reisijatega mandrile kahe praamiga üle kahe vee liugeldes.
Kusjuures Lantal, seal ligidal tänaval ühes söögikohas, kus islami usku naine tegi krõbedaid ja õhukesi banaaniga pannkooke kohtusin ma ühe rõõmsameelse krussis pikemate juustega madalat kasvu mehega. Ta rääkis nii voolavat inglise keelt ja kuigi ma algul pidasin teda tailaseks, sest ta oli pruuni nahaga, tuli välja, et tema on Faras Rootsist. Käib siin sugulastel külas ja aitab sõpradel selles restos inglise keelt õppida. Ema oli sellist naljakat ja veidi kohmakat tüüpi inimene. Siiras ja rõõmus, ei püüdnud olla kellegi moodi ja kõvem kui ta seda on.
Me kohtusime selles taksos uuesti. Tal oli paras jant vee ostmisega sõidu ajal. Ütles inglise keeles juhile, et tahab peatust 7-eleven'is kui see on võimalik, et osta vett kaasa, aga me keegi ei saanud aru, kas juht sai aru. Ja millegipärast ta ikkagi võttis paari poe ees hoogu maha ja siis jätkas sõitmist, just kui õrritades ja me kõik naersime vaikselt. Lõpuks ta peatus päriselt ühe poe ees, mis polnud 7-eleven, aga Faras ronis auto tagumiselt istmelt välja, selleks tõusid kõik ees istujad, hüples poodi sisse ja varsti tuli tagasi, sest nagu välja tuli, unustas ta koi rahaga autosse. Inimesed siis tõusid uuesti, tema ronis võtis koti, läks poodi. Inimesed istusid tagasi, siis ta tuli poest ja ütles: „neil pole suuri pudeleid, ainult väikesed“ ja me sõitsime järgmise poeni, kust ta ikkagi sai soovitud suure pudeli. Aga see oli lõbus.
Edasi mind ja Faras'i jäeti P.P.Famiy Servises sadamas maha ja auto viis teiisi inimesi nende sihtpunktidesse. Meie teed läksidd sealt edasi lahku. Üks isemoodi ülbusega tüüp korjas mind ja veel 9 inimest oma katusega pikap'i ja viis meid koos seljakottide kuhjaga praami sadamasse, samasse, kust lahkusime Koh lantale kolme päea eest. On naljakas jälgida, kuidas mõned kohalikud kohtlevad võõramaalasi nende üle pisu nalja tehes ja kiusates. Mind ja Ramsest ei kuisanud keegi, laps on püha. Aga vahel sain olla tunnistajaks ebasõbralikkusele.
Sõitsme kahe bussiga, esimeses juhtus kakane olukord. Teises üks lahke tai loovutas mulle oma istekoha. Tema oli koos naise ja kahe lapsega. Nii lahedat meest polnud ma veel kohanud: ta tegi Ramsesele rohkelt nalja, mängis, andis talle järjest mandariine (väljast rohelised – seest magusad), mis maitsesid väikesele väga kui ta need mahlast tühjaks imes. Tundsin end väga toeatuna.
Bussist väljudes oli mul mingit pusimist asjadega ja siis läks väga kiireks, et laevale jõuda. Ma hüpates lendasin laeva keelele, mida taheti hakata juba ülesse tõstma. Autotekilt ülesse ronides leidssin ma ruumi ismetega, mis täitusid ruttu, aga tühje kohti jagus ikka; kalli poe, ülemise õueteki, lauad, toolid. Üks pisike tai poiss, kõndiv aga mitte kõnelev uuris Ramsest, hirmuga hoides oma uutest mänguasjadest kinni ja kuigi kartis seda kummalist nukulikku olendit, püüdis koguaeg tema tähelepanu hoida ja tuli ikka lähemale ja riskis oma asjadest ilma jääda. Naljaga muidugi, sest Ramses ei saa lõplikult midagi kelleltki ära võtta, aga väikesed inimesed mõtlevad teisiti.
Rääkisin seal paari valge neiuga ja tuli jutt ka ühe iisraelist pärit mehega. Temal oli selline huvitav amet: õpetada suurtele inimestele, kuidas olla edukas elus. Ta tõi näiteks mulle ühe küsimuse ja selgituse: „Miks lapsed tahavad kõndima õppida? See pole geenidest. Inimeseed, kes kasvavad neljajalgsete kõrval ei hakkagi kahel jalal käima vaid käpukil. Nad näevad suuri inimesi koguaeg kõndimas ja tahavad seda järgi teha. Ja kuigi see on midagi, mida laps alguses ei oska, pole ükski terve laps jätnud selle saavutamist pooleli, sest ta näeb ja usub, et see on võimlik. Ta jätkab uuesti proovimist ka peale sajandat ebaõnnestumist, erineval suurest inimesest, kes miski uue alustamise paari ebaõnnestumise järel lööb käega, sest arvab, et ta pole selleks võimeline.“ Ma nõustusin selle mõttega. Oluline on ümbritseda end inimestega, kes teevad seda, midaa Sina tahad teha, siis on sul toetajaid ja eeskujusi, kelleni pürgida.
Hiljem läksin istumiseruumist välja, Ramses muutus taltsutamatuks. Ta hammustas mind palju, vehkles ja vähkles. Ta oli ka väsinud, ent selline suisa agressioon ajas mind segadusse ja ma läksin õue rahulikumat ümbrust otsima ning sattusin ühe rastatega mehe, tema tüdruksõbra, nende ema ja koera otsa. Tüdruk sirutas last nähes käed tema poole ja Ramses sirutas ennast tema suunas. Ma usaldasin seda ja andsin poja käest. Me tutvusime koeraga ja rääkisime pisut selle rastavennaga. Ta oli mulle sümpaatne, sest oli lihtne. Ta istus maas, tema riided olid lohvakas ja rõõmsad. Rääkisime miskit ja teemale minu sealsele peatumisele ütles ta, et tal on näidata üks koht mere ääres 200 bahti eest. Ma rõõmustasin, sest see oleks tõesti hea diil.Leppisime kokku, et ma vaatan seda kohta nendega ja lläskin Tomile helistama, et julgusust saada. Tomi kätte saada oli algul võimastu, siis aga ütles ta, et peab hiljem rääkima, sest ta poodleb parajasti. Nagu ikka, minu lühikese küsimuse jaoks on tal kahju oma ajast antud hetkel.
Ma kaotasin need tüübid silmist kuni helistasin, laev jõudis sadamasse. Laskusin autotekile ja leidsin need samad inimesed ühest džiibist. Ma istusin Ramsesega taha istmele, mis oli eriti lõdvaks alla lastud ja varsti kuum laeva õhk vahetus merebriisiga mis võimendus mitmekordselt auotosõidu ajal. Autos leitud kaardil vaatasin kohta, kuhu nad meid viisid: Had Yao ütles ta. Teadisn, et kuskil enne seda on Tomile tuttav Bovy resort, aga ennem tahtsin näha seda, mida mulle nii hea hinnaga lubati.
Me sõitsime, tuul puhus kõvasti näkku, lapsuke jäi kohe magama, väljas läks kiiresti pimadeks. Linnas, täpsemalt Thongsala's peatusid nad ja tüdruk käis poes. Kahtlaselt ükskõikne tundus ta mulle. Rastamees ega tema ema ka ei rääkinud minuga terve tee suurt midagi. Pimedat eed mööda sõites jõudsime viimaks kohta, kus nägin silti aial „Rasta Home“. „Oleme kohal“ - ütles rastamees. Ta nimi oli Tom, nii tuvustas ta end mulle laeval. Me olime mingil baarimoodi puitverandal puude vahel, mis oli täis bob marley värke. Seal sees tšillisid kaks tüüpi. Üks oli aktiivsem kui teine, aga lõhnas õlle järgi ja tema suhtles rastaTom'iga. Ema, tüdruk ja koer, kelle nimi oli kohalikus keeles „heapäev“ olid ka seal juures, niisama. Ma vaatasin ringi ja püüdsin näha kottpimedas ümbruses, kus on mõni bungalo. Me olime rannast mõne saja meetri kaugusel, merd polnud kuuldagi. Imelik tundus see mulle. Ootasin, et siis mind viidaks maja juurde. Varsti, kui rastaTom oli lõpetanud, ütles mulle „Okei siis, me lähme nüüd koju...“. Ma küsisin üle, kas ta lähebki ära ja kus on siis see maja. Ta ütles, et need inimesed siin hoolitsevad mu eest, aga see kõlas märksa ükskõiksemalt ja tähtsusetumal kui ma kirjutan siin. „Tule siis homme siit läbi“, ütlesin ma, jättes ruumi võimalikule temapoolsele hoolele. Aga ma tajusin samal hetkel, et see mees ei tule homme.
Kurnatud pikast reisipäevast nii mina kui Ramses olime nüüd sellest Rastapesas kahe tai mehega. Kõlab hirmsalt? Hoopiski polnud see nii. See aktiivsem tüüp, kes õlle järgi lõhnas hakkas algusest peale Poisiga suhtlema. Küsis, kui vana ja mis nimi. Ennast tutvustas ta Art'ina. Ma küsisin üle, miks tal selline nimi on: isa oli pannud mõeldes sealjuures selle ingliskeelse tähendust „kunst“ ja Art lisas, et ta ongi kunstlik, et ta maalib ja on ka ühtpidi arhitekt. Mulle hakkas see üüp vaikselt meeldima, kuigi ma olin natuke närvis ikka selle pärast, et meid niiviisi ebausaldusväärselt jäeti. Ramses pissis juhtumise Artile sülle. Mees ei pahandanud, vaid üles, et on nüüd õnnistatud ja me naersime. Mõtlesin, et nüüd läheb ta vahetab püksid endal ära, aga ta ei teinud seda, kas kõigutamatta mugavuse tundest või varupükste puudumise tõttu.
Art ei kiirustanud ja me ajasime seal natuke juttu. Ramses leidis baarilaualt pisikese mango ja hakkas seda närima läbi koore. Art nägi, võttis temalt mango, pesi selle puhtaks ja lõikas viilu, ulatades seejärel lapsele. Ma vaaasin, et ta on ka seda tüüpi tai, kes väga hoolib lastest.
Ma seletasin, et tahan soodsalt saada majakest, mille peale ütles tema, et nii odavalt nagu 150bahti öö on praegu ebareaalne saada, 200 ka.
Enam ei jätkunud mul kannaust seal istuda, sest mul polnud kindlustunnet, et mul on ööbimiskoht ja ma tõukasin teda tagant mind viima maja vaatama. Küsin, kas see on kaugel, ta vastab enam-vähem hämades, et kaugel. Me võtsime mu asjad, tähendab see mees võttis ise mu koti minu eest ja me suundusime tagasi auto tee poole. Sinna jõudes ehmatasin ma, kuivõrd pime see tee oli, mitte ühtki teevalgustit ja mul tuli meelde, et jätsin oma telefoni, rahakoti ja lapse joogipudeli baari trepi kõrvale. Art pakkus, et ma lapse talle jätaksin seniks, kuni ma toon asjad, aga ma ütlesin, et ei jäta last alkoholi pruukinud inimestega, sest mind tõesi häiris temast erituv alkoholilõhn. Pealegi, laps ei tea seda inimest, see poleks talle turvatunnet pakkuv.
Läksin siis baari poole, vaatasin taha ja ei näinud Art'i. Hakkasin ette kujutama juba stsenaariumi, kus ma olen jäänud ilma oma asjadest, aga õnneks on mul telefon ja mingi raha ja oh seda õnne – vett lapse pudelis, kui seda kõike on veel seal ka alles. Aga kutsusin end tagasi paremate mõtete juurde ja lootsin Art'i leida ikkagi sealt samast. Sain asjad kätte ja tee äärde lähenedes hõikasin tõsise tooniga „ART!“. „Kus Sa kadusid, ma ei näinud Sind“, „Siin olin, tee ääres“. Tõesti, seal olid mingid põõsad, mis varjasid viimastki nähavat selles öises pimeduses. Ta vabandas enda pärast, et ta joogine on. Seletas, et baaris olles käib see asja juurde, et iga natukese aja tagant võtab midagi, tema võtab lihtsalt õlle. Ta pidas seal ligidal baari ja õhtul oli ühel sõbral külas, seal samas kus me kohtusime.
Me hakkasime astuma edasi seda teedpidi, mida autoga olin sõitnud sinna. Tee läks järsult mäkke ja mu väsinud keha pingutas rohkem, et kanda ennast ja Ramsest ülesse. „Kui kaugel see on?“, küsisin mina. „Umbes 10 minutit jalutada.“ vastas Art ja ma olin üllatunud ja pahane natuke. Art paistis väsinud olemusega ja siis kõndides ta arutles omaette: „Ma ei mõista, kui Tom sind siia tõi, siis miks ta ei hoolitse Su eest...“. Ma mõtlesin endamisi, et kas pole mitte hämmastavalt täpsed sõnad. See lause oli kahe tähenduseline minu jaoks.
Ma ütlesin, et arvan, et ta ei hooli lihtsalt meist nii palju, et hoolitseda enam. See polnud vist oluline, viia lapsega neiu kindlasse kohta, millest inimene rääkis. Art ohkas vaid ja kordas valjusti enda imestust oma sõbra käitumise üle. Hoiatas mind mootorratastel kihutavate purjus turistide eest, ütles, et need tevad siin palju õnnetusi, sest purjus peaga unustavad, et liiklus on vasakpoolne.
Me astusime autoteelt kõrvale ühele järsule randa viivale suure-auklikule kruusateele (kruus on siin päevavalgel punane). Ma palusin abi ja toetusin laskumisel ta käele. Me jõudsime randa, kus olid bungalod ja selle kohakese restoran/baar. Mulle kohe ei istunud selle koha temaatika. Muusika oli ebameeldiv, inimesed polnud tevitavad ja ma olin meelestatud ka veidi vaenulikult, sest olin haavatud sellise kohtlemise pärast rastaTomi poolt.
Kutsuti koha haldur. Art rääkis miskit kehaka tai naisega ja mulle öeldi, 400 bahti. Ma ärritusin jas ütlesin, et see on liiga kallis, palun soodsamat. Naine keeldus allahindlsut tegema ja siis Art pakkus, et seal edasi kuskil on koht, mida saab 300ga. Ma nõustusin sinna minema.
Kõndisime mööda liiva sada meetrit ja siis hõikas too naine järgi. Art jooksis tema juurde, rääkis ja tuli meie juurde tagasi. Ramses oli väsinud ja oli rahutu mul süles, tajus vist mu närveerimist.
Art ütles, et see koht, kuhu me hakkasime minema asub -vooot seal- ja osutas pika ranna viimasele tulukesele. Ütles, et see on nigel koht ja sinna ei ole mõistlik ikkagi lapsega minna. Keegi olevat mürgise putuka hammustuse saanud. See naine olevat murestema hakanud ja andis mulle oma bungalo kolmesajaga, et ainult lapsel turvaline ja hea oleks. Need sõnad tähendasid mulle palju, kuigi see jutt mürgisest putukast oli üle pakutud, sest neid on seal kõikjal ja samas nii harva juhtub, et sa saab hammustada.
Siis lisas Art, et mina ei mõtle, kuidas lapsel parem oleks, vaid mõtlen ainult raha üle. Need sõnad tähendasid mulle veel enamat. Tal oli õigus, ma olin liiale läinud, aga enda õiguste eest ma ju seisin, teades, et see on manimeiking seal.

Me läksime tagasi ja mulle avati pisikese rannaäärse bungalo uks. Art oli meiega terassil mõnda aega, mängis lapsega ja mina pesin meie higised riided ära. Ta rääkis, et tal oli väsitav päev ja ma mõistsin, et see õhtune lugu kurnas teda veel rohkem. Ma tänasin teda ja tundsingi suurt tänutunnet tema poole, sest ta hoolis meist nii palju. Läskime magama, Art läks oma koju, mille tuled paistsid lähedal, poolekilomeetri kaugusel.