Saabus pühapäev ja kuna ma eelmisel õhtul otsustasin Koh Phanganile sõita, siis olin kolmveerand kaheksa oma asjadega Gasrden Home õuepeal valmis. Üks takso võttis meid sealt peale ja viis koos teiste reisijatega mandrile kahe praamiga üle kahe vee liugeldes.
Kusjuures Lantal, seal ligidal tänaval ühes söögikohas, kus islami usku naine tegi krõbedaid ja õhukesi banaaniga pannkooke kohtusin ma ühe rõõmsameelse krussis pikemate juustega madalat kasvu mehega. Ta rääkis nii voolavat inglise keelt ja kuigi ma algul pidasin teda tailaseks, sest ta oli pruuni nahaga, tuli välja, et tema on Faras Rootsist. Käib siin sugulastel külas ja aitab sõpradel selles restos inglise keelt õppida. Ema oli sellist naljakat ja veidi kohmakat tüüpi inimene. Siiras ja rõõmus, ei püüdnud olla kellegi moodi ja kõvem kui ta seda on.
Me kohtusime selles taksos uuesti. Tal oli paras jant vee ostmisega s

õidu ajal. Ütles inglise keeles juhile, et tahab peatust 7-eleven'is kui see on võimalik, et osta vett kaasa, aga me keegi ei saanud aru, kas juht sai aru. Ja millegipärast ta ikkagi võttis paari poe ees hoogu maha ja siis jätkas sõitmist, just kui õrritades ja me kõik naersime vaikselt. Lõpuks ta peatus päriselt ühe poe ees, mis polnud 7-eleven, aga Faras ronis auto tagumiselt istmelt välja, selleks tõusid kõik ees istujad, hüples poodi sisse ja varsti tuli tagasi, sest nagu välja tuli, unustas ta koi rahaga autosse. Inimesed siis tõusid uuesti, tema ronis võtis koti, läks poodi. Inimesed istusid tagasi, siis ta tuli poest ja ütles: „neil pole suuri pudeleid, ainult väikesed“ ja me sõitsime järgmise poeni, kust ta ikkagi sai soovitud suure pudeli. Aga see oli lõbus.
Edasi mind ja Faras'i jäeti P.P.Famiy Servises sadamas maha ja auto viis teiisi inimesi nende sihtpunktidesse. Meie teed läksidd sealt edasi lahku. Üks isemoodi ülbusega tüüp korjas mind ja veel 9 inimest oma katusega pikap'i ja viis meid koos seljakottide kuhjaga praami sadamasse, samasse, kust lahkusime Koh lantale kolme päea eest. On naljakas jälgida, kuidas mõned kohalikud kohtlevad võõramaalasi nende üle pisu nalja tehes ja kiusates. Mind ja Ramsest ei kuisanud keegi, laps on püha. Aga vahel sain olla tunnistajaks ebasõbralikkusele.

Sõitsme kahe bussiga, esimeses juhtus kakane olukord. Teises üks lahke tai loovutas mulle oma istekoha. Tema oli koos naise ja kahe lapsega. Nii lahedat meest polnud ma veel kohanud: ta tegi Ramsesele rohkelt nalja, mängis, andis talle järjest mandariine (väljast rohelised – seest magusad), mis maitsesid väikesele väga kui ta need mahlast tühjaks imes. Tundsin end väga toeatuna.
Bussist väljudes oli mul mingit pusimist asjadega ja siis läks väga kiireks, et laevale jõuda. Ma hüpates lendasin laeva keelele, mida taheti hakata juba ülesse tõstma. Autotekilt ülesse ronides leidssin ma ruumi ismetega, mis täitusid ruttu, aga tühje kohti jagus ikka; kalli poe, ülemise õueteki, lauad, toolid. Üks pisike tai poiss, kõndiv aga mitte kõnelev uuris Ramsest, hirmuga hoides oma uutest mänguasjadest kinni ja kuigi kartis seda kummalist nukulikku olendit, püüdis koguaeg tema tähelepanu hoida ja tuli ikka lähemale ja riskis oma asjadest ilma jääda. Naljaga muidugi, sest Ramses ei saa lõplikult midagi kelleltki ära võtta, aga väikesed inimesed mõtlevad teisiti.
Rääkisin seal paari valge neiuga ja tuli jutt ka ühe iisraelist pärit mehega. Temal oli selline huvitav amet: õpetada suurtele inimestele, kuidas olla edukas elus. Ta tõi näiteks mulle ühe küsimuse ja selgituse: „Miks lapsed tahavad kõndima õppida? See pole geenidest. Inimeseed, kes kasvavad neljajalgsete kõrval ei hakkagi kahel jalal käima vaid käpukil. Nad näevad suuri inimesi koguaeg kõndimas ja tahavad seda järgi teha. Ja kuigi see on midagi, mida laps alguses ei oska, pole ükski terve laps jätnud selle saavutamist pooleli, sest ta näeb ja usub, et see on võimlik. Ta jätkab uuesti proovimist ka peale sajandat ebaõnnestumist, erineval suurest inimesest, kes miski uue alustamise paari ebaõnnestumise järel lööb käega, sest arvab, et ta pole selleks võimeline.“ Ma nõustusin selle mõttega. Oluline on ümbritseda end inimestega, kes teevad seda, midaa Sina tahad teha, siis on sul toetajaid ja eeskujusi, kelleni pürgida.
Hiljem läksin istumiseruumist välja, Ramses muutus taltsutamatuks. Ta hammustas mind palju, vehkles ja vähkles. Ta oli ka väsinud, ent selline suisa agressioon ajas mind segadusse ja ma läksin õue rahulikumat ümbrust otsima ning sattusin ühe rastatega mehe, tema tüdruksõbra, nende ema ja koera otsa. Tüdruk sirutas last nähes käed tema poole ja Ramses sirutas ennast tema suunas. Ma usaldasin seda ja andsin poja käest. Me tutvusime koeraga ja rääkisime pisut selle rastavennaga. Ta oli mulle sümpaatne, sest oli lihtne. Ta istus maas, tema riided olid lohvakas ja rõõmsad. Rääkisime miskit ja teemale minu sealsele peatumisele ütles ta, et tal on näidata üks koht mere ääres 200 bahti eest. Ma rõõmustasin, sest see oleks tõesti hea diil.Leppisime kokku, et ma vaatan seda kohta nendega ja lläskin Tomile helistama, et julgusust saada. Tomi kätte saada oli algul võimastu, siis aga ütles ta, et peab hiljem rääkima, sest ta poodleb parajasti. Nagu ikka, minu lühikese küsimuse jaoks on tal kahju oma ajast antud hetkel.
Ma kaotasin need tüübid silmist kuni helistasin, laev jõudis sadamasse. Laskusin autotekile ja leidsin need samad inimesed ühest džiibist. Ma istusin Ramsesega taha istmele, mis oli eriti lõdvaks alla lastud ja varsti kuum laeva õhk vahetus merebriisiga mis võimendus mitmekordselt auotosõidu ajal. Autos leitud kaardil vaatasin kohta, kuhu nad meid viisid: Had Yao ütles ta. Teadisn, et kuskil enne seda on Tomile tuttav Bovy resort, aga ennem tahtsin näha seda, mida mulle nii hea hinnaga lubati.
Me sõitsime, tuul puhus kõvasti näkku, lapsuke jäi kohe magama, väljas läks kiiresti pimadeks. Linnas, täpsemalt Thongsala's peatusid nad ja tüdruk käis poes. Kahtlaselt ükskõikne tundus ta mulle. Rastamees ega tema ema ka ei rääkinud minuga terve tee suurt midagi. Pimedat eed mööda sõites jõudsime viimaks kohta, kus nägin silti aial „Rasta Home“. „Oleme kohal“ - ütles rastamees. Ta nimi oli Tom, nii tuvustas ta end mulle laeval. Me olime mingil baarimoodi puitverandal puude vahel, mis oli täis bob marley värke. Seal sees tšillisid kaks tüüpi. Üks oli aktiivsem kui teine, aga lõhnas õlle järgi ja tema suhtles rastaTom'iga. Ema, tüdruk ja koer, kelle nimi oli kohalikus keeles „heapäev“ olid ka seal juures, niisama. Ma vaatasin ringi ja püüdsin näha kottpimedas ümbruses, kus on mõni bungalo. Me olime rannast mõne saja meetri kaugusel, merd polnud kuuldagi. Imelik tundus see mulle. Ootasin, et siis mind viidaks maja juurde. Varsti, kui rastaTom oli lõpetanud, ütles mulle „Okei siis, me lähme nüüd koju...“. Ma küsisin üle, kas ta lähebki ära ja kus on siis see maja. Ta ütles, et need inimesed siin hoolitsevad mu eest, aga see kõlas märksa ükskõiksemalt ja tähtsusetumal kui ma kirjutan siin. „Tule siis homme siit läbi“, ütlesin ma, jättes ruumi võimalikule temapoolsele hoolele. Aga ma tajusin samal hetkel, et see mees ei tule homme.
Kurnatud pikast reisipäevast nii mina kui Ramses olime nüüd sellest Rastapesas kahe tai mehega. Kõlab hirmsalt? Hoopiski polnud see nii. See aktiivsem tüüp, kes õlle järgi lõhnas hakkas algusest peale Poisiga suhtlema. Küsis, kui vana ja mis nimi. Ennast tutvustas ta Art'ina. Ma küsisin üle, miks tal selline nimi on: isa oli pannud mõeldes sealjuures selle ingliskeelse tähendust „kunst“ ja Art lisas, et ta ongi kunstlik, et ta maalib ja on ka ühtpidi arhitekt. Mulle hakkas see üüp vaikselt meeldima, kuigi ma olin natuke närvis ikka selle pärast, et meid niiviisi ebausaldusväärselt jäeti. Ramses pissis juhtumise Artile sülle. Mees ei pahandanud, vaid üles, et on nüüd õnnistatud ja me naersime. Mõtlesin, et nüüd läheb ta vahetab püksid endal ära, aga ta ei teinud seda, kas kõigutamatta mugavuse tundest või varupükste puudumise tõttu.
Art ei kiirustanud ja me ajasime seal natuke juttu. Ramses leidis baarilaualt pisikese mango ja hakkas seda närima läbi koore. Art nägi, võttis temalt mango, pesi selle puhtaks ja lõikas viilu, ulatades seejärel lapsele. Ma vaaasin, et ta on ka seda tüüpi tai, kes väga hoolib lastest.
Ma seletasin, et tahan soodsalt saada majakest, mille peale ütles tema, et nii odavalt nagu 150bahti öö on praegu ebareaalne saada, 200 ka.
Enam ei jätkunud mul kannaust seal istuda, sest mul polnud kindlustunnet, et mul on ööbimiskoht ja ma tõukasin teda tagant mind viima maja vaatama. Küsin, kas see on kaugel, ta vastab enam-vähem hämades, et kaugel. Me võtsime mu asjad, tähendab see mees võttis ise mu koti minu eest ja me suundusime tagasi auto tee poole. Sinna jõudes ehmatasin ma, kuivõrd pime see tee oli, mitte ühtki teevalgustit ja mul tuli meelde, et jätsin oma telefoni, rahakoti ja lapse joogipudeli baari trepi kõrvale. Art pakkus, et ma lapse talle jätaksin seniks, kuni ma toon asjad, aga ma ütlesin, et ei jäta last alkoholi pruukinud inimestega, sest mind tõesi häiris temast erituv alkoholilõhn. Pealegi, laps ei tea seda inimest, see poleks talle turvatunnet pakkuv.
Läksin siis baari poole, vaatasin taha ja ei näinud Art'i. Hakkasin ette kujutama juba stsenaariumi, kus ma olen jäänud ilma oma asjadest, aga õnneks on mul telefon ja mingi raha ja oh seda õnne – vett lapse pudelis, kui seda kõike on veel seal ka alles. Aga kutsusin end tagasi paremate mõtete juurde ja lootsin Art'i leida ikkagi sealt samast. Sain asjad kätte ja tee äärde lähenedes hõikasin tõsise tooniga „ART!“. „Kus Sa kadusid, ma ei näinud Sind“, „Siin olin, tee ääres“. Tõesti, seal olid mingid põõsad, mis varjasid viimastki nähavat selles öises pimeduses. Ta vabandas enda pärast, et ta joogine on. Seletas, et baaris olles käib see asja juurde, et iga natukese aja tagant võtab midagi, tema võtab lihtsalt õlle. Ta pidas seal ligidal baari ja õhtul oli ühel sõbral külas, seal samas kus me kohtusime.
Me hakkasime astuma edasi seda teedpidi, mida autoga olin sõitnud sinna. Tee läks järsult mäkke ja mu väsinud keha pingutas rohkem, et kanda ennast ja Ramsest ülesse. „Kui kaugel see on?“, küsisin mina. „Umbes 10 minutit jalutada.“ vastas Art ja ma olin üllatunud ja pahane natuke. Art paistis väsinud olemusega ja siis kõndides ta arutles omaette: „Ma ei mõista, kui Tom sind siia tõi, siis miks ta ei hoolitse Su eest...“. Ma mõtlesin endamisi, et kas pole mitte hämmastavalt täpsed sõnad. See lause oli kahe tähenduseline minu jaoks.
Ma ütlesin, et arvan, et ta ei hooli lihtsalt meist nii palju, et hoolitseda enam. See polnud vist oluline, viia lapsega neiu kindlasse kohta, millest inimene rääkis. Art ohkas vaid ja kordas valjusti enda imestust oma sõbra käitumise üle. Hoiatas mind mootorratastel kihutavate purjus turistide eest, ütles, et need tevad siin palju õnnetusi, sest purjus peaga unustavad, et liiklus on vasakpoolne.
Me astusime autoteelt kõrvale ühele järsule randa viivale suure-auklikule kruusateele (kruus on siin päevavalgel punane). Ma palusin abi ja toetusin laskumisel ta käele. Me jõudsime randa, kus olid bungalod ja selle kohakese restoran/baar. Mulle kohe ei istunud selle koha temaatika. Muusika oli ebameeldiv, inimesed polnud tevitavad ja ma olin meelestatud ka veidi vaenulikult, sest olin haavatud sellise kohtlemise pärast rastaTomi poolt.
Kutsuti koha haldur. Art rääkis miskit kehaka tai naisega ja mulle öeldi, 400 bahti. Ma ärritusin jas ütlesin, et see on liiga kallis, palun soodsamat. Naine keeldus allahindlsut tegema ja siis Art pakkus, et seal edasi kuskil on koht, mida saab 300ga. Ma nõustusin sinna minema.
Kõndisime mööda liiva sada meetrit ja siis hõikas too naine järgi. Art jooksis tema juurde, rääkis ja tuli meie juurde tagasi. Ramses oli väsinud ja oli rahutu mul süles, tajus vist mu närveerimist.
Art ütles, et see koht, kuhu me hakkasime minema asub -vooot seal- ja osutas pika ranna viimasele tulukesele. Ütles, et see on nigel koht ja sinna ei ole mõistlik ikkagi lapsega minna. Keegi olevat mürgise putuka hammustuse saanud. See naine olevat murestema hakanud ja andis mulle oma bungalo kolmesajaga, et ainult lapsel turvaline ja hea oleks. Need sõnad tähendasid mulle palju, kuigi see jutt mürgisest putukast oli üle pakutud, sest neid on seal kõikjal ja samas nii harva juhtub, et sa saab hammustada.
Siis lisas Art, et mina ei mõtle, kuidas lapsel parem oleks, vaid mõtlen ainult raha üle. Need sõnad tähendasid mulle veel enamat. Tal oli õigus, ma olin liiale läinud, aga enda õiguste eest ma ju seisin, teades, et see on manimeiking seal.
Me läksime tagasi ja mulle avati pisikese rannaäärse bungalo uks. Art oli meiega terassil mõnda aega, mängis lapsega ja mina pesin meie higised riided ära. Ta rääkis, et tal oli väsitav päev ja ma mõistsin, et see õhtune lugu kurnas teda veel rohkem. Ma tänasin teda ja tundsingi suurt tänutunnet tema poole, sest ta hoolis meist nii palju. Läskime magama, Art läks oma koju, mille tuled paistsid lähedal, poolekilomeetri kaugusel.