Krabi

Tõsine kontrast pealinnale:
Lennujaama ümbrus on nii paksu ja lopsakat rohelust täis ja õhk lõhnab hoopis troopiliste taimede järgi. Taamsal on kõrged, aga ümarad mäetipud ja meie tunne läheb veelgi paremaks.
Ramses jäi lennukis magama ja sellisena ma tassisin ta välja ka. Ta ärkas lennujaama sees ja kui kõik kotid olid kätte saadud läksime õue takso järele nind avastasime, et taksoautod pole kuidagi märgistaud, et neid tavalistest eraautodest eristada. Taksojuhid samuti paistavad tavalised, aga teenust pakuvad ja meid viidi Krabi Town'i ehk linna.
Väljast roosa ja seest eritoonides roosa külaliste maja Baan Ayar üllatas mind äämusliku puhusega.
Siin me esimest korda puutusime kokku kindla ja üldlevinud tai traditsiooniga jätta välisjalatsid ukse taha enne ruumi sisenemist. Astud siledale kivipõrandale ja tunned laitmatut puhtust, mitte liivaterakestki ei satu talla alla... ja see on meeldiv. Majas ruumides jooksis läbi elevandi temaatika: kord kujuke, kord kujutised kardinatel, puitnikerdused seintel samuti kujutasid elevante.
Minu jaoks oli see koht väga suureks kontrastiks päras bangkoki.
Tehnilistel põhjustel kolitati meid, nelja naist kahe lapsega ühte tuppa, täites vaba ruumi põrandal kahe lisamadratsiga. Voodipesu lõhnas se's kohas meeldivalt. Kandis idamaise essensi hõngu, väheke vürtsikas, aga magus ja meeldiv, nagu viiruki lõhn.
Mäletan, kuidas Bangkoki hostelis kurvasasin selle üle, et me niivõrd eraldatud oleme (mina, Aive, Tom ja Inge allpool korrusel, Kerti, Svea ja Eric üleval). Nüüd oleks ka nõnda olnud, aga õnneks mu soovi oli kuuldud ja sattusime puntrasse ühte tuppa.
Kaks ööd oli piisav. Pärast nõustusid kõik, et edaspidi on mugavam võtta eraldi tube. Eriti minul, kel on väikseim kaaslane ja kes öösiti elab üle suurimaid päeva elamusi.
Krabi linna uudistama esimesel õhtul ma ei läinud, teised küll. Ramses jäi õhtul kell kuus magama ja pani hommikuni välja. Järgmisel hommikul suundusime jalgsi kesklinna (kuigi tegu on nn provintsiga, aga tihedalt asustatud provintsiga), vaja oli eurod bahtideks vahetada ja hommikusööki nautida. Kui kõik ülesanded edukalt sooritatud kauplesime taksojuhiga, et ta meid 200-ga Kuldse Buddha mäe juurde viiks. Katusega pik-ap viis meid õigesse kohta, vahepeal istus mitu kohalikku ka peale ja nemad hüppasid enne meid maha. Kust nad teadsid, kuhu takso sõidab, ma ei saanud aru, võibolla oli marsa tüüpi teenus, mille otsa me sattusime.
Kohale jõudes nägime enda ees küllalt palju inimesi, ehitatavat templit, kaljualustt templit ja pikka alleed.
Kaljueluses templis oli kaks siilipeadega naismunka, mõned sinepikollastes rüüdes meesmungad, palju väikeseid buddhakujukesi, erinevad altarid. Pool, mis oli kalju all oli pühadusi täis, inimkätega ehitatud katusealusel poolel olid toolid, suveniirilett ja ehitusmaterjalid, samas ja klaaskapp ehtsa inim luukerega, osa anatoomia õpingutest, mõtlesin mina.
Üks siilipeaga naismunk istus sissepääsu ligidal laua taga ja tema ees oli lahtine suur vihik ja annetustekast. Ta sidus meile käe ümber pruuni punutise ja meie kirjutasime oma nime talle vihikusse ja jätsime pisikest raha templi uue kella valamiseks. Nimesid võis kirjutada selleks, et hiljem kui kella valatakse saavad kõikide annetajate nimed olema kantud ja selle küljele.
Kirjutasin Ramses Kin, Eesti.
Sealt välja tulles imetlesime veel kalju seinal kiikuvaid ahve ja suurt kuldset, aga minu meeles kõhnavõitu Hotei kuju. Eric koges peagi, ett ahvidel on kombeks näpata inimestelt maiustusi ja nii ka tema kõttejook oli hetkega käest rabatud. Õunasüdamed kõlbasid ka.
Jalutasime edasi ja leidsime trepi, mille ees oli silt:
Puhkasime. Mu keha polnud veel kohanenud kohaliku kuumusega ja ma tundsin end üles sulanuna. Ramses paistis ensamus ajast ennast korralikult tundvana. Eks talgi oli palav, aga täiesti teadvusel oli poiss kogu aja mil ta ei maganud.
Ma arvan, et seda võib kirjutada maha palavusele ja mõtte aeglustunud tööle, et ma ei suutnud aduda, mida tähendab 1,237 trepi astet.
Inge läks ees, Svea teine, mina Kertiga järgi neile.
Veel täitsa alguses kui olin tõusnud vast paarkümmend astet mõlesin, et ei jõua ma seda ronida. Pealegi, mind ei motiveerinud miski, sest mulle jäi arusaamatuks, mis seal üldse on ja kuhu trepp viib.
Aga sisetunne kutsus ja uudishimu oli suurem kui nõrkusetunne. Tasapisi liikusime Kerti ja tema pojaga ülesse. Trepp kadus džungli puulatvade alla, mingil hetkel polnud näha ena samasse kohta maha, kus ennem istusime, polnud näha ka ette kaugusesse. Trepiastmed muutusid äkki väga kõrgeteks ja neid sammuda oli vaevarikkam kui muidu.
Ramsese sidusin ma linaga endale kukile ja mul oli kergem liikuda, kuigi algul ma mõtlesin palju sellele, kuidas ta seal mul seotud on, ega ta välja ei kuku. Aga Kertit ma usaldasiin, ta aitas siduda ja kinnias, et lapsel pole kuskilt välja kukkuda.
Kui trepp väga järsuks muutus hakkasin end arvustama selle pärast, et ma nii pisikese lapsega sellisesse äärmusesse tulin, ma ei tundnud end turvaliselt. Aga keset treppi polnud võimalik peatuda ja vajadus puhkuse järele ajendas mind järgmise platvormini ronima. Üsna varsti kohanesin ma nendel astmetel ja hkkasin ka usaldama mõtet, et laps on turvaliselt seotud ja enam ei piinanud ma ennast hirmu mõtetega, mind täitis hoopis põnevuse, seikluse, katsumuse ja õnne tunne, sest vaataed, mis avanesid olid lummavad.
Ülesse-ülesse ja jõudsime Sveale järgi. Seal samas ka esimene tualett veetünniga. Palavuses hauduvana pillasin vett endale pähe ja värskendasin Ramsese nägu. Kosutus aitas mul edasi minna, Svea jäi aga sinna samasse, umbes 600-da trepi astmele istuma. Iga trepi algus- ja lõpupostil oli värviga võõbatud astme number. Nii teadsime me, kui palju on läbitud ja palju veel ees. Mina neid ei jälginud kuni alla tulemiseni. Aga enne tippu jõudmist tegime me Kertiga ühe pikema peatuse. Seal oli meie murde hetk, ma arvan. Samal ajal kui ronisime tuli kogu aeg keegi vastu või läks mööda. Vahel ise läksime kellestki mööda. Sel korral, kui oli võhm meil väljas möödus meis üks tai perekond ja nähes, et meil vesi otsakorral andis üks mees ühe enda kahest pudelist meile. Veidi hiljem lendas selle trepi lõpust järgi nende ema käest pakk röstiud soolaseid maapähkleid. Need olid kodus valmistatud ja väga maitsvad, ma tundsin neid süües, kuidas energiat voolas mu kehasse ja varsti ma mõnuga jätkasin ülessepoole astumist. Vaatasin alla, Svead ei tulnud järgi ikka veel. Ei teadnud, mida mõelda. Otse vaadates nägime Ramsesega imelist rohelust, pisikesi maju, palmimetsa ja põldusid sinise taeva all.
Tihti ründas mind küsimus: Kaua veel? Kuhu ma välja jõuan? Millal?
Alla tuli mees, nägi meid ja kostis inglise keeles: „Jõudsite juba peaaegu kohale, ainult natukene veel. Uskuge mind, see on seda väärt...“ ja nii mind kui Kertit täitis uus elujõud, rõõm, värskem huvi selle ronimise vastu. Üks trepp, teine, kolmas...ja juba paistab suur katus j platvorm. Sinna astudes mõistan ma, et see pole veel päris kõik, tõeline vaatamisväärsus asub selle katuse peal, aga et seal joogivee kraanid topsidega ja banaanid pingi peal olid tähendas minu jaoks anud hetke täielikku aja maha võtmist. Me väärisime seda. Ahh, kui hea oli juua, maas istuda, lasta laps liikvele ja taastada oma hingamisrütm. Palju aega ei möödunud kui Ramses tegi sinna platvormile püha-kaka. Puulehega korjasin selle kokku, viskasin alla metsa ja põranda loputasin kalli joogiveega. Kui enesetunnne kindel hakkas olema otsustasin minna ümber nurga ja kolm astet ülesse. Enne seda oli tarvis jalatsid heita jalast ja uuesti ma kogesin puhtaid põrandaplaate enda taldade all. Ma avastasin end seisvana mäe tipus, millele on inimesed ehitanud suure platvormi, millel on üks väikse Buddha ja teine, õige suur Kuldne kuju. Vaade ümbrusele oli muinasjutuline, rahulik ja vaikne. Kuulda vaid metslindude sahistavaid häälitsusi.
Võtsime kõik oma aja seal nautida loodust ja õnnetunnet, taastuda ja koguda uut jõudu lõppude-lõpuks alla minemisele ka. Suure kuldse Buddha jalamil palvetasin ja süütasin suitsuküünlad.
Niisama ei põleta neid siin keegi, selge ju, buddism.
Alla laskuda oli omamoodi keerukas, andis suurew koormuse säärelihastele, mis veel enne poolt teed hakkasid pingutusest värisema nii kõvasti, et kui seisma jäin kandus värin ülesse poole kehale üle ja see ajas mind naerma, kuigi ehmatasin ka. Kuigi all me nägime ahve, siis siin üleval polnud ühtegi. Arvatavasti toidu asukoht määras selle. Olin õnnelik, et üleval ära käisin. Teadsin nüüd, et mul on rohkem kui ma arvasin olevat.
Amazing! Jõudsin alla, kogu tee Ramses magas mul linasse seotult rinda lutsides. Heitsin kuumale kivipingile pikali ja naeratasin. Inge oli seal samas kõrval oma uue mäelt leitud prantslasest sõbra Jeremy'ga. Leppisime kokku, e kohtume temaga järgmisel hommikul esimese Koh lanta praami peal. Jeremy läks kuhugi, Inge käis läbi ka džungli raja, pildistas, kohtas meetri pikkust sisalikku, või varaani, kelle sabale oleks äärepealt astunud, aga õnneks keegi viga ei saanud.
Mina sel ajal istusin Sveaga kohalikus söögikohas ja maittsesin oma esimest tai nuudlisuppi, see oli kaunis maitsev! (riisinuudlid, puljong, praetud küüslauk, hakitud roheline sibul, idandid).
Me ootasime Kertit ja Ericut. Nad olid kuidagi moodi mäele jäänud ja me ei märganud üksteist kui alla laskusime. Tundub ebareaalsena, sest tee on üks – trepp.
Kui kõik kokku said vaatasime veel ühe templi üle ja otsustasime oma Krabi kodusse naasta, et puhata.
Õhtul oli minul ja Kertil katse minna välja sööma, aga väsinud lapsed vajasid puhkust ja me jõudsime vaid üle tee poest osta näksimist ja mina ostsin veidi tooreid, aga seni kõige odavamaid (15b/kg) mangosid. Küpsed kollased ja suuremad maksavad ligi 40b/kg, tean nüüd, aga seal tol hetkel muud ei olnud. Sõin need ära ja magasin..
Hommik oli mõnus. Ärkasime kõige varem ja äratasime teisedki üles. Svea ja Inge leidsid oma õhtusel jalutuskäigul taksoteenusega laeva pileti – 400bahti inimesele. Ootasime kümneks lubatud taksot, aga see tuli 45min hiljem ja nii oligi vaja, nagu selgus. Sadamas ootasime veel oma jagu.
Inge soovitud/leitud kutt Jeremy oli ka kohal ja varsti me istusimegi väikeses laevas. Maitsesime kohaliku merevee soolasust ja tukkusime.