Ärgates hommikul ikka vara oli kange söögi isu. Vaatasin seda restorani seal, mille muusika ja tühjus ei meeldinud mulle eelmisel õhtul, ja sain aru, et siin nii pea süüa ei saa. Kokk arvatavasti magab, poisid koristavad ja kohendavad paika parasjagu ja seda restorani võis pidada suletuks. Natuke edasi oli meeldiv restoran, mis kuulus mingile teisele sarnasele resortile, aga oli avatud loomulikult kõigile. Seal sõin esimest korda tais putru (kaerahelbepuder ja erinevad värsked puuviljad) ja olin õnnelik selle üle. seal samas nägin mitu skandinaavlastest peret oma alla ja üle aastaste pisikeste järeltulijatega, kes kõik nutsid ja karjusid emasid appi.
Pärast me jäime mõlemad magama oma majakeses. Mõtlesin peale ärkamist suunduda kohe taksot hääletama ja leida see Bovy, kuhu Tom mind saatis. Ärkasin hoopis ehmatusega kui kuulsin, et keegi tuleb meie majja. Nägin läbi lahtise ukse, et see on Art ja tal on kaasas enda suur seljakott. Ta hüppas tuppa ja hakkas dvdmängijat üles seadma ja teatas: „Vaatame filmi nüüd“. See tegi mulle nalja, filmi algus tõotas actoinfilmi ja see ei paku mulle üldiselt huvi. Ma siis ütlesin, et lähen nüüd taksoga Bovyt otsima. Ta lubas aidata, pakkis kogu tehnikavärgid kokku jälle ja me lahkusime.
Tee nurga peal oli tema sõra baar „Be Bob“, kust me läbi astusime. See sõber mulle meeldis. Ta oli ka üsna marley stiilis mees, muhe ja sõbralik. Andis meile Ramsesega minu palvel apelsini mahla ja kaks klaasi läks meile kahe peale sisse, seal juures Ramses jõi ohtralt. See mees, kelle nime, ma kahjuks meelde ei jätnud, muutus ka väga emotsionaalseks poisiga mängides. Ütles, et igatseb oma nõbusid kui seda poissi katsub. Nad kõik kolmekesi musitseerisid, Ramses sai trummi harjutada ja sealse koeraga suhelda. Koerad on Tais ennekogematult sõralikud, erinevalt eesti omadest, kellest ei tea, mida oodata ja pigem tuleb karta. Siin nad kas ei
hammusta kunagi või ei tule ligigi, sest sa lihtsalt ei huvita neid. Too koer oli keskmiselt huvitatud lapsest, Ramses omakorda tahab kangesti katsuda neid elukaid, kõiki, mis on teistmoodi kui inimesed.
Hakkasime sinna minu meelest ka liiga kauaks jääma. Ergutasin siis Arti meile lubatud taksot organiseerima, sest ta tahtis koos meiega minna ja aidata mind. Ta oli mõnda aega segaduses, tegi sellist ohkavat ja nõuetut ilmet ja küsis just läbi astunud kutilt kahte asja: kas ta teab, kus asub Bovy ja kas tema sõbrad autoga saavad meid ära visata. Varsti olimegi džiibis sõitmas selles suunas, kus teoreetiliselt on Bovy, aga keegi ikkagi ei teadud, kus see on. Art pakkus peatuda tema sõbra kohvikus, kes kindlasti teab kus see on ja et me võiksime seal süüa.
Koht, kus me tulime, asus mere ääres, kandis nime Bake Sense Cafe. See oli tühi. Me kolmekesi astusime sinna terassile ja Art võttis baarilaualt purgist küpsiseid minule ja endale. Need olid kohalikud müsliküpsised, väga head. Omanik oli turul sisseoste tegemas.
Me ootasime. Toitsin Ramsest banaaniga ja ajasin Art'iga juttu.
Tee nurga peal oli tema sõra baar „Be Bob“, kust me läbi astusime. See sõber mulle meeldis. Ta oli ka üsna marley stiilis mees, muhe ja sõbralik. Andis meile Ramsesega minu palvel apelsini mahla ja kaks klaasi läks meile kahe peale sisse, seal juures Ramses jõi ohtralt. See mees, kelle nime, ma kahjuks meelde ei jätnud, muutus ka väga emotsionaalseks poisiga mängides. Ütles, et igatseb oma nõbusid kui seda poissi katsub. Nad kõik kolmekesi musitseerisid, Ramses sai trummi harjutada ja sealse koeraga suhelda. Koerad on Tais ennekogematult sõralikud, erinevalt eesti omadest, kellest ei tea, mida oodata ja pigem tuleb karta. Siin nad kas ei
hammusta kunagi või ei tule ligigi, sest sa lihtsalt ei huvita neid. Too koer oli keskmiselt huvitatud lapsest, Ramses omakorda tahab kangesti katsuda neid elukaid, kõiki, mis on teistmoodi kui inimesed.Hakkasime sinna minu meelest ka liiga kauaks jääma. Ergutasin siis Arti meile lubatud taksot organiseerima, sest ta tahtis koos meiega minna ja aidata mind. Ta oli mõnda aega segaduses, tegi sellist ohkavat ja nõuetut ilmet ja küsis just läbi astunud kutilt kahte asja: kas ta teab, kus asub Bovy ja kas tema sõbrad autoga saavad meid ära visata. Varsti olimegi džiibis sõitmas selles suunas, kus teoreetiliselt on Bovy, aga keegi ikkagi ei teadud, kus see on. Art pakkus peatuda tema sõbra kohvikus, kes kindlasti teab kus see on ja et me võiksime seal süüa.
Koht, kus me tulime, asus mere ääres, kandis nime Bake Sense Cafe. See oli tühi. Me kolmekesi astusime sinna terassile ja Art võttis baarilaualt purgist küpsiseid minule ja endale. Need olid kohalikud müsliküpsised, väga head. Omanik oli turul sisseoste tegemas.
Me ootasime. Toitsin Ramsest banaaniga ja ajasin Art'iga juttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar