Päevatäis elamusi

Ma veetsin selle hommiku ainuüksi selle majakese kahemeetri raadiuses. Ramsesega sõime baaane, uurisime liiva ja selles leiduvaid asjakesi.
Kui tuli uinakuaeg käis tom mooorattast vahetamas, sest leidis odavama ja tõi meile vett, mis oli veel öösel otsa ssaanud.
Aive helistas sel hommikul ja kutsus idarannikule, kuhu ta ise eelmisel päeval saabus ja talle tundus seal mõnus. Tom tegi päevaplaani vaatamatta oma unisusele väga kiiresti – me sõidame sinna. Usaldasime Aivet.
Hommikusöögile sõitsime Bake Sense Cafe'sse, kus meid väga hästi toideti. Tom võttis tofuburgeri (rukkikukli vahel salat, tomat, kurk ja tofukotlett), mulle sobis vedelam toit (kookospiimane riisinuudlisupp juurviljadega). Jätsime ühe koti oma üleliigsete asjadega nende juurde ja asusime teele. Oli vaja omajagu nuputada, kuidas asetada minu suur seljakott ja väikse kitarr, sest sõitsime ju mootorrattaga. Lõpuks nägi see välja nii: Tom'i jalge vahel seljakott, minu rinna vastas kandelinas istus Ramses ja mu seljas kott kitarriga.
Sõitsime niiviisi Thongsala'sse ja astusime paari poodi, ostsime Ramsesele ühe õhukese särgikese ja küpseid mangosid kaasa. Natuke vales suunas sõites sattusime kohaliku politsei aktsiooni otsa. Nad pidasid kinni kõiki, kes sõitsid kiivritta ja tegid trahvi 200 bahti. Ma vaatasin seda kõrvalt kui Tom üle tee maksis trahvi: enamuses näkkasid turistid, aga oli ka kohalikke. Mõtlesin siis, et see on küll hästi korraldatud lisatulu korjamine. Trahv on piisavalt väike, et paksurahakotiga võõramaalased selle probleemi tekitamatta ra maksavad ja sõidavad edasi kiivritta, sest uut trahvi maktsa pole ikka suur asi. Aga argumen on vaieldamatult õige – kiivritta lahtise sõiduki juhtimine on ebaseaduslik, kas pole? Ja turvalisus on ennekõike.
Enne päris õigele teele sattumist tegime jäätise peatuse. Me oleme ikka täies vaimustuses kookospiimast valmistatud jäätistest. See on ju imekena neile, kes piimatooteid ei taha tarbida. Jätku kookospalme! Ja seal nägin esimest Tai pulli, tee ääres jalutas nööri otsas oma karjatajaga.

Teed on siin betoonist: siledad ja valget. Selline tee läks üles ja alla üle mägede mööda rannajoont. Poeg magas mul linas ja tunniajane sõit oli lausa äge. Sõita tuli nii järskudest tõusudest ja langustest, et adrenaliini väljendus verre mitu korda.
Sisenedes Haad Rin'i linna hakkas tekkima üha enam poode, restorane ja hosteleid, kõik tihedalt õksteise kõrval. Läbi linna märkasin mitu Black Moon ja Full Moon Party plakatit. Need peod on siin, nagu ma tajun väga suured ja võimsad.
Me jalutasime selles linnakeses, millel on üks põhitänav, kus asuvad kõik riidepoed ja toidukohad, kõrvaltänavatelt leidsime ekstravagantsemate asjade poode: üks oli nn thai-die (tai-värvimistehnika) riiete pood; see kunstnik oli tihedalt tatoveeritud, sealhulgas ka silmajooned, tal oli mitu neeti erinevates kohtades, pikad mustad aga õhemad juuksed ülesse patsi korjatud ja nägu raamis kavala väljanägemisega habe vuntsidega. Mees oli ise pisikest kasvu, aga mulle tema välimus meeldis. (kahjuks pole pilti, et paremini illustreerida)
Tema tegi värvilisi särke selles korts-tehnikas, kui riide peal on ringid ja värvisooned kõik üksteisesse sulandumas. Tom uuris enda huvides, kui paljuga müüb see mees oma särke kui osta korraga kakskümmend. Polnud eriti lahke hind. Hiljem osutas kunstnik oma prantslannast naisele - seda lihtsalt uhkuse ja rõõmu tundest, meie mõistsime aga läbi selle, miks hoiab ta nii kõrget hinda oma asjadel. Eurooplased juba teavad asjade "väärtust", eks ta naine on teinud korrektiive seal müügi osas.
Later on we refreshed ourselves with another icecream and fed our little friend with a mango which he off course wanted to eat by him self without our help, so we were almost in a quarrel about "who is holding the mango". We were sitting in a place where one lady was making pancakes and another one was cooking something. They both were watching Ramses with great interest the whole time, afterwards played and walked around with him.
Ja ühes suures poes kohtusime väga pisikest kasvu naisega, kes tõi meie Ramsese juurde oma poja. Nähes selle veidi vanema poisi nägu mõtlesin, et see on tõesti pisike Tiibeti munk. (väikeseid tiiblasi ma näinud pole ja see oli minu arvamus tol hetkel)





Kui olime piisavalt end lõdvestanud pärast pikka mootorratta sõitu ütlesime ühele kohalikule poisile, kes pakkus TaxiBoat teenust, et me oleme nüüd valmis minema, ja jalutasime kõik randa paatide juurde, see oli küll ime lähedal: linnatänav lõppeb otse mereääres.

Poiss (tegelikult võib öelda "kutt", vanuses ~18) võttis juhtimise enda kätte - see oli tema töö ja üks vana mees istus paadi ninal ja jälgis merd otse ees. Ankrud tõsteti põhjast. Mootor tõmmati käima ja see põrises ägedasti, nii nagu ilma summutita üks lahtine mootor ikka põriseb. Keerlev propeller vajus vette ja paat hakkas liikuma, kiiresti.
Meretuul jahutas meie palavaid kehasid. Imetlesin imeilusaid kaljusid, millest möödusime. Ramses vaatas kõike ümbrust veidi kortsus kulmuga mõtlikul pilgul.