Idranniku stabiilne elu.

Paistab, et liiv rannas koosneb peeneks hõõrdunud kividest, korallidest ja merekarpidest.
Madalas vees ujuvad liivavärvi vaevumärgatavad kalad ja põhjas kühveldavad pisikesed läbipaistvate jäsemetega krabid. Vees on sellised olendid, täiesti nähtamatud, kes näpistavad kõiki ujujaid. Räägitakse, et ned on mikroskoopilised millimallikad. Tunne on, nagu sind torkaks või näpistaks väga peenelt keegi paari sekundi jooksul. Jälgi sellest nahale ei jöö, aga imelik tunne on siiski.
Praegu, tunnen, kuidas imepisikesed pruunid sipelgad roomavad mu keha peal, pükstes on ka üks, rinnahoidjavahelt sain ühe kätte. Nad ei tee mulle haiget, vaid kõdi on ja tavapärane hirm saada hammustus käib selle tundega kaasas.

Päevatäis elamusi

Ma veetsin selle hommiku ainuüksi selle majakese kahemeetri raadiuses. Ramsesega sõime baaane, uurisime liiva ja selles leiduvaid asjakesi.
Kui tuli uinakuaeg käis tom mooorattast vahetamas, sest leidis odavama ja tõi meile vett, mis oli veel öösel otsa ssaanud.
Aive helistas sel hommikul ja kutsus idarannikule, kuhu ta ise eelmisel päeval saabus ja talle tundus seal mõnus. Tom tegi päevaplaani vaatamatta oma unisusele väga kiiresti – me sõidame sinna. Usaldasime Aivet.
Hommikusöögile sõitsime Bake Sense Cafe'sse, kus meid väga hästi toideti. Tom võttis tofuburgeri (rukkikukli vahel salat, tomat, kurk ja tofukotlett), mulle sobis vedelam toit (kookospiimane riisinuudlisupp juurviljadega). Jätsime ühe koti oma üleliigsete asjadega nende juurde ja asusime teele. Oli vaja omajagu nuputada, kuidas asetada minu suur seljakott ja väikse kitarr, sest sõitsime ju mootorrattaga. Lõpuks nägi see välja nii: Tom'i jalge vahel seljakott, minu rinna vastas kandelinas istus Ramses ja mu seljas kott kitarriga.
Sõitsime niiviisi Thongsala'sse ja astusime paari poodi, ostsime Ramsesele ühe õhukese särgikese ja küpseid mangosid kaasa. Natuke vales suunas sõites sattusime kohaliku politsei aktsiooni otsa. Nad pidasid kinni kõiki, kes sõitsid kiivritta ja tegid trahvi 200 bahti. Ma vaatasin seda kõrvalt kui Tom üle tee maksis trahvi: enamuses näkkasid turistid, aga oli ka kohalikke. Mõtlesin siis, et see on küll hästi korraldatud lisatulu korjamine. Trahv on piisavalt väike, et paksurahakotiga võõramaalased selle probleemi tekitamatta ra maksavad ja sõidavad edasi kiivritta, sest uut trahvi maktsa pole ikka suur asi. Aga argumen on vaieldamatult õige – kiivritta lahtise sõiduki juhtimine on ebaseaduslik, kas pole? Ja turvalisus on ennekõike.
Enne päris õigele teele sattumist tegime jäätise peatuse. Me oleme ikka täies vaimustuses kookospiimast valmistatud jäätistest. See on ju imekena neile, kes piimatooteid ei taha tarbida. Jätku kookospalme! Ja seal nägin esimest Tai pulli, tee ääres jalutas nööri otsas oma karjatajaga.

Teed on siin betoonist: siledad ja valget. Selline tee läks üles ja alla üle mägede mööda rannajoont. Poeg magas mul linas ja tunniajane sõit oli lausa äge. Sõita tuli nii järskudest tõusudest ja langustest, et adrenaliini väljendus verre mitu korda.
Sisenedes Haad Rin'i linna hakkas tekkima üha enam poode, restorane ja hosteleid, kõik tihedalt õksteise kõrval. Läbi linna märkasin mitu Black Moon ja Full Moon Party plakatit. Need peod on siin, nagu ma tajun väga suured ja võimsad.
Me jalutasime selles linnakeses, millel on üks põhitänav, kus asuvad kõik riidepoed ja toidukohad, kõrvaltänavatelt leidsime ekstravagantsemate asjade poode: üks oli nn thai-die (tai-värvimistehnika) riiete pood; see kunstnik oli tihedalt tatoveeritud, sealhulgas ka silmajooned, tal oli mitu neeti erinevates kohtades, pikad mustad aga õhemad juuksed ülesse patsi korjatud ja nägu raamis kavala väljanägemisega habe vuntsidega. Mees oli ise pisikest kasvu, aga mulle tema välimus meeldis. (kahjuks pole pilti, et paremini illustreerida)
Tema tegi värvilisi särke selles korts-tehnikas, kui riide peal on ringid ja värvisooned kõik üksteisesse sulandumas. Tom uuris enda huvides, kui paljuga müüb see mees oma särke kui osta korraga kakskümmend. Polnud eriti lahke hind. Hiljem osutas kunstnik oma prantslannast naisele - seda lihtsalt uhkuse ja rõõmu tundest, meie mõistsime aga läbi selle, miks hoiab ta nii kõrget hinda oma asjadel. Eurooplased juba teavad asjade "väärtust", eks ta naine on teinud korrektiive seal müügi osas.
Later on we refreshed ourselves with another icecream and fed our little friend with a mango which he off course wanted to eat by him self without our help, so we were almost in a quarrel about "who is holding the mango". We were sitting in a place where one lady was making pancakes and another one was cooking something. They both were watching Ramses with great interest the whole time, afterwards played and walked around with him.
Ja ühes suures poes kohtusime väga pisikest kasvu naisega, kes tõi meie Ramsese juurde oma poja. Nähes selle veidi vanema poisi nägu mõtlesin, et see on tõesti pisike Tiibeti munk. (väikeseid tiiblasi ma näinud pole ja see oli minu arvamus tol hetkel)





Kui olime piisavalt end lõdvestanud pärast pikka mootorratta sõitu ütlesime ühele kohalikule poisile, kes pakkus TaxiBoat teenust, et me oleme nüüd valmis minema, ja jalutasime kõik randa paatide juurde, see oli küll ime lähedal: linnatänav lõppeb otse mereääres.

Poiss (tegelikult võib öelda "kutt", vanuses ~18) võttis juhtimise enda kätte - see oli tema töö ja üks vana mees istus paadi ninal ja jälgis merd otse ees. Ankrud tõsteti põhjast. Mootor tõmmati käima ja see põrises ägedasti, nii nagu ilma summutita üks lahtine mootor ikka põriseb. Keerlev propeller vajus vette ja paat hakkas liikuma, kiiresti.
Meretuul jahutas meie palavaid kehasid. Imetlesin imeilusaid kaljusid, millest möödusime. Ramses vaatas kõike ümbrust veidi kortsus kulmuga mõtlikul pilgul.

perepäev

Me kolisime Tomiga ühte mereäärsesse bungalosse, mille katuse all rippus eelmise elaniku meisterdatud korallidest ja karpidest tuulekell. See kõlas selgelt ja säras valgelt, verandal oli ka kaks salatikausi suurust merekarpi ja hunnik suuri korallitükke. Toas oli suur voodi suure sääsevõrguga ja pesuruum. Me kuulatasime selle koha helisid ja käisime meres, kolmekesi.
Tom oli väga väsinud, aga nõustus veel sõitma ühe tiiru meiega. Peatusime poes, kus ostsime poolekilose paki indiapähkleid ja banaane meie pojale. Mangosid otsisime kõikjalt, aga kellelgi polnud neid sel õhtul. Tom käis internetipunktis, mina pojaga sõin üle tee lihtsas kohas, kus väike tüdruk, umbes kümne aastane väga loomulikult hoidis Ramsest. ja jootis poisile värsket mangomahla. Sõitsime lõpetuseks sõprade juurde kohvikusse. Gag'i boifrendi õde oli jätnud meile väikese poisiriideid, sest ma olin täiesti pange pannud lapse riietega, mis kaasa võtnud olin. Oli vaja midagi tõesti õhukest ja bodid üldse unustada.
Pärast mõnda aega, mis me seal väga rahulikult veetsime sõitsime oma rannaonni ja jäime magama. Kuid öö oli keeruline. Ventilaator ei suutnud puhuda läbi meie sääsevõrgu (kujutad ette?!) ja oli kohutavalt lämbe. Ramses vähkles, mina olin ärritunud ja me tegime kõik augud majal lahti ja Tom tõi kõrval majakesest teise ventilaaori juurde ja ise proovis väljas magada, aga keegi hammustas teda jalast ja ta hüppas tuppa tagasi. Nii saigi mööda saadetud see öö...

Teisipäev phanganil

Hommik algas heas meeleolus, kuigi olin väsinud ja endale omaselt ei soovinud kell seitse kellegagi rääkida. Olin majakeses, tegin veeprotseduure. Kui olin piisavalt ärkvel läksin Ramsesega üle tee kohvikusse. Gag oli maganud baarileti varjus mati peal. Ma nägin löbi lahtise köögiukse, et selles ruumis on ka suur magamisase söösevõrguga. Võibolla on neil kombeks eraldi magada. Ma mõtlen paarikesi, ehk on see siinses konservatiivses kultuuris sedasi, et mees ja naine, olgugi, et paar, magavad eraldi ja vaid intiimsema öö korral ollakse ühes pesas. Seda ma uurin. See, et korralik naine ei paljasta oma naiselikkust rõhutavaid kehaosasid on selge. Naised käivad siin üldiselt pükstes ja kõige lühemad on veidi põlvest kõrgemale ulatuvad shortid. T-särk laheda sõnumiga on vist igal tai naisel olemas ja lihtsalt kenad etnolikud pluusid on mulle samuti silma jäänud. Aga vähesed resortides töötavad naised, kas kokad või bossid harva on end naiselikult kenasti riietanud. Pigem mugavalt ja vabalt.
Gag võttis meid igapäevasele tururingile kaasa ja ma kogesin, mismoodi ta seda teeb. Sõitis Thongsala´'sse: esimene peatus euroopaliku kaubaga suurde marketisse TescoLotus, edasi värske turg üks ja teine, üks pisike kohaliku kauba pood, viimaks õlle hulgipood. Kõikjalt võttis ta natukene, et seda mootorrattal ära tassida. Art oli teisel rattal meiega kaasas ja aitas.
Kohvikusse jõudes hakati valmistuma hommikusöögiks. Sõin taidega tai moodi hommikust (aururiis, omlett, puljong rohelise sibula ja praeküüslauguga, idandid).
Helistasin siis Tomile ja sain teada, et ta just jõudis saarele, keskpäeva paiku siis. Andsin meie koordinaadid ja suure ärevusega ootasin teda. Rääkisin pisut teistele ka, mis inimene on, näitasin temast ainsat pilti mis mul tänu temale kaasas oli (visitka, mille tagaküljel oli kirjutatud, kuhu ja kuidas minna sellel saarel). Ramses, muide, tunneb ära pildi peal oleva inimese: näitasin, ta vaatas tähelepanelikult, ma ütlesin „papa“ ja tema naeris. Kordasime seda mitu korda, sest see oli lõbus.
Varsti Tom saabuski ühe kohalikuga motikal. Me embasime ja siis kõik põevusega jälgisid, kuidas reageerib pisike inimene.
Ta lihtsalt ja rahulikult naeratas ja sirutas end oma isa poole.
Tom sõitis siis Art'iga Bovy't kontrollima ja enne kui meie jäime tukkuma tegi Gag'i mees tai stiilis lapsetoitu – riisisupp juurviljadega, mis maitses pisikesele väga.
Eriti tugev tuul puhus sellel poolel saart. See on vist läänepoolt. Jahutas ja paitas tugevasti meid, kohviku terassi põrandal magavaid. Ramsesel, pealt näha on mõnus: ta on enmaus ajast kas paljas või särgiväel, magab kõik jäsemed laiali sirutades, hingab puhast mereõhku, millel puudub igasugune ebameeldiv lõhn.
Kliima on siin hea. Päeval on palav, vahel hakkab see segama ka, aga luud on läbi soojenenud, miski ei valuta nii, nagu kodus see on minul täiesti igapäevane. Ka see, et eestis on raske põlvi sirgeks ajada, siin aga on sidekoed nii elastsed, tunnen, et võin venitada rohkem kui muidu ja mu keha on noor. Selles kliimas kasvavad hästi kõiksugu taimed ja toidulaud on rikkalik nii väliljast kui sisult. Tervis on siin loomulik osa elust, mille jaoks ei pea palju tegema, lihtsalt võtma vastu seda, mida maa annab.

Bake Sense Cafe

Varsti jõudsid platsi kahel mootorrattal mees, naine ja kaks väikest last. Nad tõid toidukaupa, aga meid nähes tulid kohe rõõmsalt tutvuma, jättes kotid maha.
Naine, nimega Gag (hääldatud lühidalt) ja tema boyfriend pidasid seda restorani, lapsed olid selle mehe õe omad, keda nad hoidsid sel päeval. Mees oli siin kokk. Naine küpsetas kooke, leiba ja küpsiseid, aga seda rohkem siis kui turismihooaeg on. Mulle valmistas kokk suurepärase juurvilja-tofu karri riisiga ja nemad kõik mängisid Ramsesega kui ma nautisin toitu.

Hiljem me jalutasime sealses rannas, kus meri tõuseb ja taandub iga päev, õhtuti aga, kui vesi läheb taha korjavad inimesed liiva alt karpe välja. Ja nii iga päev - värsked mereannid. Gag'i mehe õelapsed korjasid ka liivast erinevaid asjakesi, mis enile meeldisid ja nii said ka minu peod pisike poisi korjatud kividest ja korallidest täis. Ma aitasin tal need tagasi restorani terassile viia.

Ramses istus Art'i kukil. Õrn tuuleke silitas ja jahutas tema nägu, ta vaatas kaugust ja meid ja oli üli rahulik. Varsti ma nägin, et ta silmad vajuvad seal samas istudes raskesti kinni ja ta uinuski Art'i kukil. Terassile jõudes tegin pisikesele laste madratsile aseme ja panime ta sinna magama.










Pärast sõidutas Gag mind ja Ramsest erinevatesse resortidesse, kaasa-arvatus Bovy resorti, mille me avastasime üsna veidras seisundis. Seal oli palju katkiseid maju, mõned uued ja mõned poolikud, ehiusmaterjali rannas laiali segamini langenud palmidega. Kummaline, et Tom'i poolt kaunilt kirjeldatud paik ilmus sellisena mu ette.
Me ei leidnud ühtki sobivat randa ja maja kuhu jääda ja pimedas oli raske midagi näha. Siis Gag pakkus mulle ööbimist enda majas, mis asub restoranist üle tee ja ma võtsin selle vastu.
Me pesime end tema pesuruumis puhtaks, panime end mõnusalt värskelt riidesse ja Ramses mängis veel terassil Art'i ja tema sõpradega, kes meiega nii lahked olid. Mina pesin veel pesu ja siis jõin ööseks kookosešeigi ära.
Art tuli öösel ka sinna majja, milles mina Ramsesega üksi mgasin. Maja on väike: üks büroo ruum ja üks pisike magamistuba madratsiga ja roosa sääsevõrguga. Gag ja ta boifrend magasid restorani terassil ja see on täiesti normaalne, sest on soe. Kuid Art laamendas minu meelest liiga palju, kuulsin, et miskit kolises mitu korda, kas ta komistas millegi otsa. Ta ütles ennisti, et magab vist õues, kuid siis öösel juhtus naljakaid olukordi.
Sain aru, et ta tahab ikka mulle lähemal olla ja seepärast tuli majja. Olin poolärkvel ja kuulasin, mis toimub. Lootsin, et mitte, aga ta tuli ikka sinna meie magamistuppa ja heitis paljale põrandale sõnagi lausumatta magama. Tema arvas vist, et magan. Ma tundsin temast tulevat tohutult tugevat alkoholihaisu ja seda mitte kannatades enam ütlesin talle, et ta haiseb! ja et ta kaugemale minust läheks. Ventilaator veel kandis seda õhku minu peale ka. Siis ta kohe tõusis ja öeldes „sorry“ suundus pesuruumi. Mõtles vist end haisust puhtaks pesta, pesi end mõnda aega ja tuli siis vaikselt tagasi, paigutas ennast seekord teist pidi ja natukese aja pärast küsis: "kas Sul seal ka teist patja leidub?" Ma ulatasin talle padja ja tundsin, et pole rahul olukorraga. Aga ei hakanud teda ära ajama, sest mõtlesin, et see poleks kena ega aus tema suhtes, sest tal on ka õigus majas magada, mitte õues ei pea, kus putukad näksivad. Ja ma püüdsin uinuda kuni tema, kes juba magas hakkas tugevasti norskama. Nii kõvasti, et m otsustasinenda õiguste eest seista ja äratasin ta jalast sikutades üles: „Art! Art!“ - „Mh?“ - „Ma tahan siiski üksinda toas magada...“ ja ta tõusis otsemaid püsti, läks kontorituppa magama. Ma kuulsin teda norskamas öö jooksul, aga see enam ei seganud mind.

Hämmastav tutvus jätkub ja viib teisteni

Ärgates hommikul ikka vara oli kange söögi isu. Vaatasin seda restorani seal, mille muusika ja tühjus ei meeldinud mulle eelmisel õhtul, ja sain aru, et siin nii pea süüa ei saa. Kokk arvatavasti magab, poisid koristavad ja kohendavad paika parasjagu ja seda restorani võis pidada suletuks. Natuke edasi oli meeldiv restoran, mis kuulus mingile teisele sarnasele resortile, aga oli avatud loomulikult kõigile. Seal sõin esimest korda tais putru (kaerahelbepuder ja erinevad värsked puuviljad) ja olin õnnelik selle üle. seal samas nägin mitu skandinaavlastest peret oma alla ja üle aastaste pisikeste järeltulijatega, kes kõik nutsid ja karjusid emasid appi.

Pärast me jäime mõlemad magama oma majakeses. Mõtlesin peale ärkamist suunduda kohe taksot hääletama ja leida see Bovy, kuhu Tom mind saatis. Ärkasin hoopis ehmatusega kui kuulsin, et keegi tuleb meie majja. Nägin läbi lahtise ukse, et see on Art ja tal on kaasas enda suur seljakott. Ta hüppas tuppa ja hakkas dvdmängijat üles seadma ja teatas: „Vaatame filmi nüüd“. See tegi mulle nalja, filmi algus tõotas actoinfilmi ja see ei paku mulle üldiselt huvi. Ma siis ütlesin, et lähen nüüd taksoga Bovyt otsima. Ta lubas aidata, pakkis kogu tehnikavärgid kokku jälle ja me lahkusime.
Tee nurga peal oli tema sõra baar „Be Bob“, kust me läbi astusime. See sõber mulle meeldis. Ta oli ka üsna marley stiilis mees, muhe ja sõbralik. Andis meile Ramsesega minu palvel apelsini mahla ja kaks klaasi läks meile kahe peale sisse, seal juures Ramses jõi ohtralt. See mees, kelle nime, ma kahjuks meelde ei jätnud, muutus ka väga emotsionaalseks poisiga mängides. Ütles, et igatseb oma nõbusid kui seda poissi katsub. Nad kõik kolmekesi musitseerisid, Ramses sai trummi harjutada ja sealse koeraga suhelda. Koerad on Tais ennekogematult sõralikud, erinevalt eesti omadest, kellest ei tea, mida oodata ja pigem tuleb karta. Siin nad kas ei hammusta kunagi või ei tule ligigi, sest sa lihtsalt ei huvita neid. Too koer oli keskmiselt huvitatud lapsest, Ramses omakorda tahab kangesti katsuda neid elukaid, kõiki, mis on teistmoodi kui inimesed.
Hakkasime sinna minu meelest ka liiga kauaks jääma. Ergutasin siis Arti meile lubatud taksot organiseerima, sest ta tahtis koos meiega minna ja aidata mind. Ta oli mõnda aega segaduses, tegi sellist ohkavat ja nõuetut ilmet ja küsis just läbi astunud kutilt kahte asja: kas ta teab, kus asub Bovy ja kas tema sõbrad autoga saavad meid ära visata. Varsti olimegi džiibis sõitmas selles suunas, kus teoreetiliselt on Bovy, aga keegi ikkagi ei teadud, kus see on. Art pakkus peatuda tema sõbra kohvikus, kes kindlasti teab kus see on ja et me võiksime seal süüa.
Koht, kus me tulime, asus mere ääres, kandis nime Bake Sense Cafe. See oli tühi. Me kolmekesi astusime sinna terassile ja Art võttis baarilaualt purgist küpsiseid minule ja endale. Need olid kohalikud müsliküpsised, väga head. Omanik oli turul sisseoste tegemas.
Me ootasime. Toitsin Ramsest banaaniga ja ajasin Art'iga juttu.

lahkun Koh Lantalt

Saabus pühapäev ja kuna ma eelmisel õhtul otsustasin Koh Phanganile sõita, siis olin kolmveerand kaheksa oma asjadega Gasrden Home õuepeal valmis. Üks takso võttis meid sealt peale ja viis koos teiste reisijatega mandrile kahe praamiga üle kahe vee liugeldes.
Kusjuures Lantal, seal ligidal tänaval ühes söögikohas, kus islami usku naine tegi krõbedaid ja õhukesi banaaniga pannkooke kohtusin ma ühe rõõmsameelse krussis pikemate juustega madalat kasvu mehega. Ta rääkis nii voolavat inglise keelt ja kuigi ma algul pidasin teda tailaseks, sest ta oli pruuni nahaga, tuli välja, et tema on Faras Rootsist. Käib siin sugulastel külas ja aitab sõpradel selles restos inglise keelt õppida. Ema oli sellist naljakat ja veidi kohmakat tüüpi inimene. Siiras ja rõõmus, ei püüdnud olla kellegi moodi ja kõvem kui ta seda on.
Me kohtusime selles taksos uuesti. Tal oli paras jant vee ostmisega sõidu ajal. Ütles inglise keeles juhile, et tahab peatust 7-eleven'is kui see on võimalik, et osta vett kaasa, aga me keegi ei saanud aru, kas juht sai aru. Ja millegipärast ta ikkagi võttis paari poe ees hoogu maha ja siis jätkas sõitmist, just kui õrritades ja me kõik naersime vaikselt. Lõpuks ta peatus päriselt ühe poe ees, mis polnud 7-eleven, aga Faras ronis auto tagumiselt istmelt välja, selleks tõusid kõik ees istujad, hüples poodi sisse ja varsti tuli tagasi, sest nagu välja tuli, unustas ta koi rahaga autosse. Inimesed siis tõusid uuesti, tema ronis võtis koti, läks poodi. Inimesed istusid tagasi, siis ta tuli poest ja ütles: „neil pole suuri pudeleid, ainult väikesed“ ja me sõitsime järgmise poeni, kust ta ikkagi sai soovitud suure pudeli. Aga see oli lõbus.
Edasi mind ja Faras'i jäeti P.P.Famiy Servises sadamas maha ja auto viis teiisi inimesi nende sihtpunktidesse. Meie teed läksidd sealt edasi lahku. Üks isemoodi ülbusega tüüp korjas mind ja veel 9 inimest oma katusega pikap'i ja viis meid koos seljakottide kuhjaga praami sadamasse, samasse, kust lahkusime Koh lantale kolme päea eest. On naljakas jälgida, kuidas mõned kohalikud kohtlevad võõramaalasi nende üle pisu nalja tehes ja kiusates. Mind ja Ramsest ei kuisanud keegi, laps on püha. Aga vahel sain olla tunnistajaks ebasõbralikkusele.
Sõitsme kahe bussiga, esimeses juhtus kakane olukord. Teises üks lahke tai loovutas mulle oma istekoha. Tema oli koos naise ja kahe lapsega. Nii lahedat meest polnud ma veel kohanud: ta tegi Ramsesele rohkelt nalja, mängis, andis talle järjest mandariine (väljast rohelised – seest magusad), mis maitsesid väikesele väga kui ta need mahlast tühjaks imes. Tundsin end väga toeatuna.
Bussist väljudes oli mul mingit pusimist asjadega ja siis läks väga kiireks, et laevale jõuda. Ma hüpates lendasin laeva keelele, mida taheti hakata juba ülesse tõstma. Autotekilt ülesse ronides leidssin ma ruumi ismetega, mis täitusid ruttu, aga tühje kohti jagus ikka; kalli poe, ülemise õueteki, lauad, toolid. Üks pisike tai poiss, kõndiv aga mitte kõnelev uuris Ramsest, hirmuga hoides oma uutest mänguasjadest kinni ja kuigi kartis seda kummalist nukulikku olendit, püüdis koguaeg tema tähelepanu hoida ja tuli ikka lähemale ja riskis oma asjadest ilma jääda. Naljaga muidugi, sest Ramses ei saa lõplikult midagi kelleltki ära võtta, aga väikesed inimesed mõtlevad teisiti.
Rääkisin seal paari valge neiuga ja tuli jutt ka ühe iisraelist pärit mehega. Temal oli selline huvitav amet: õpetada suurtele inimestele, kuidas olla edukas elus. Ta tõi näiteks mulle ühe küsimuse ja selgituse: „Miks lapsed tahavad kõndima õppida? See pole geenidest. Inimeseed, kes kasvavad neljajalgsete kõrval ei hakkagi kahel jalal käima vaid käpukil. Nad näevad suuri inimesi koguaeg kõndimas ja tahavad seda järgi teha. Ja kuigi see on midagi, mida laps alguses ei oska, pole ükski terve laps jätnud selle saavutamist pooleli, sest ta näeb ja usub, et see on võimlik. Ta jätkab uuesti proovimist ka peale sajandat ebaõnnestumist, erineval suurest inimesest, kes miski uue alustamise paari ebaõnnestumise järel lööb käega, sest arvab, et ta pole selleks võimeline.“ Ma nõustusin selle mõttega. Oluline on ümbritseda end inimestega, kes teevad seda, midaa Sina tahad teha, siis on sul toetajaid ja eeskujusi, kelleni pürgida.
Hiljem läksin istumiseruumist välja, Ramses muutus taltsutamatuks. Ta hammustas mind palju, vehkles ja vähkles. Ta oli ka väsinud, ent selline suisa agressioon ajas mind segadusse ja ma läksin õue rahulikumat ümbrust otsima ning sattusin ühe rastatega mehe, tema tüdruksõbra, nende ema ja koera otsa. Tüdruk sirutas last nähes käed tema poole ja Ramses sirutas ennast tema suunas. Ma usaldasin seda ja andsin poja käest. Me tutvusime koeraga ja rääkisime pisut selle rastavennaga. Ta oli mulle sümpaatne, sest oli lihtne. Ta istus maas, tema riided olid lohvakas ja rõõmsad. Rääkisime miskit ja teemale minu sealsele peatumisele ütles ta, et tal on näidata üks koht mere ääres 200 bahti eest. Ma rõõmustasin, sest see oleks tõesti hea diil.Leppisime kokku, et ma vaatan seda kohta nendega ja lläskin Tomile helistama, et julgusust saada. Tomi kätte saada oli algul võimastu, siis aga ütles ta, et peab hiljem rääkima, sest ta poodleb parajasti. Nagu ikka, minu lühikese küsimuse jaoks on tal kahju oma ajast antud hetkel.
Ma kaotasin need tüübid silmist kuni helistasin, laev jõudis sadamasse. Laskusin autotekile ja leidsin need samad inimesed ühest džiibist. Ma istusin Ramsesega taha istmele, mis oli eriti lõdvaks alla lastud ja varsti kuum laeva õhk vahetus merebriisiga mis võimendus mitmekordselt auotosõidu ajal. Autos leitud kaardil vaatasin kohta, kuhu nad meid viisid: Had Yao ütles ta. Teadisn, et kuskil enne seda on Tomile tuttav Bovy resort, aga ennem tahtsin näha seda, mida mulle nii hea hinnaga lubati.
Me sõitsime, tuul puhus kõvasti näkku, lapsuke jäi kohe magama, väljas läks kiiresti pimadeks. Linnas, täpsemalt Thongsala's peatusid nad ja tüdruk käis poes. Kahtlaselt ükskõikne tundus ta mulle. Rastamees ega tema ema ka ei rääkinud minuga terve tee suurt midagi. Pimedat eed mööda sõites jõudsime viimaks kohta, kus nägin silti aial „Rasta Home“. „Oleme kohal“ - ütles rastamees. Ta nimi oli Tom, nii tuvustas ta end mulle laeval. Me olime mingil baarimoodi puitverandal puude vahel, mis oli täis bob marley värke. Seal sees tšillisid kaks tüüpi. Üks oli aktiivsem kui teine, aga lõhnas õlle järgi ja tema suhtles rastaTom'iga. Ema, tüdruk ja koer, kelle nimi oli kohalikus keeles „heapäev“ olid ka seal juures, niisama. Ma vaatasin ringi ja püüdsin näha kottpimedas ümbruses, kus on mõni bungalo. Me olime rannast mõne saja meetri kaugusel, merd polnud kuuldagi. Imelik tundus see mulle. Ootasin, et siis mind viidaks maja juurde. Varsti, kui rastaTom oli lõpetanud, ütles mulle „Okei siis, me lähme nüüd koju...“. Ma küsisin üle, kas ta lähebki ära ja kus on siis see maja. Ta ütles, et need inimesed siin hoolitsevad mu eest, aga see kõlas märksa ükskõiksemalt ja tähtsusetumal kui ma kirjutan siin. „Tule siis homme siit läbi“, ütlesin ma, jättes ruumi võimalikule temapoolsele hoolele. Aga ma tajusin samal hetkel, et see mees ei tule homme.
Kurnatud pikast reisipäevast nii mina kui Ramses olime nüüd sellest Rastapesas kahe tai mehega. Kõlab hirmsalt? Hoopiski polnud see nii. See aktiivsem tüüp, kes õlle järgi lõhnas hakkas algusest peale Poisiga suhtlema. Küsis, kui vana ja mis nimi. Ennast tutvustas ta Art'ina. Ma küsisin üle, miks tal selline nimi on: isa oli pannud mõeldes sealjuures selle ingliskeelse tähendust „kunst“ ja Art lisas, et ta ongi kunstlik, et ta maalib ja on ka ühtpidi arhitekt. Mulle hakkas see üüp vaikselt meeldima, kuigi ma olin natuke närvis ikka selle pärast, et meid niiviisi ebausaldusväärselt jäeti. Ramses pissis juhtumise Artile sülle. Mees ei pahandanud, vaid üles, et on nüüd õnnistatud ja me naersime. Mõtlesin, et nüüd läheb ta vahetab püksid endal ära, aga ta ei teinud seda, kas kõigutamatta mugavuse tundest või varupükste puudumise tõttu.
Art ei kiirustanud ja me ajasime seal natuke juttu. Ramses leidis baarilaualt pisikese mango ja hakkas seda närima läbi koore. Art nägi, võttis temalt mango, pesi selle puhtaks ja lõikas viilu, ulatades seejärel lapsele. Ma vaaasin, et ta on ka seda tüüpi tai, kes väga hoolib lastest.
Ma seletasin, et tahan soodsalt saada majakest, mille peale ütles tema, et nii odavalt nagu 150bahti öö on praegu ebareaalne saada, 200 ka.
Enam ei jätkunud mul kannaust seal istuda, sest mul polnud kindlustunnet, et mul on ööbimiskoht ja ma tõukasin teda tagant mind viima maja vaatama. Küsin, kas see on kaugel, ta vastab enam-vähem hämades, et kaugel. Me võtsime mu asjad, tähendab see mees võttis ise mu koti minu eest ja me suundusime tagasi auto tee poole. Sinna jõudes ehmatasin ma, kuivõrd pime see tee oli, mitte ühtki teevalgustit ja mul tuli meelde, et jätsin oma telefoni, rahakoti ja lapse joogipudeli baari trepi kõrvale. Art pakkus, et ma lapse talle jätaksin seniks, kuni ma toon asjad, aga ma ütlesin, et ei jäta last alkoholi pruukinud inimestega, sest mind tõesi häiris temast erituv alkoholilõhn. Pealegi, laps ei tea seda inimest, see poleks talle turvatunnet pakkuv.
Läksin siis baari poole, vaatasin taha ja ei näinud Art'i. Hakkasin ette kujutama juba stsenaariumi, kus ma olen jäänud ilma oma asjadest, aga õnneks on mul telefon ja mingi raha ja oh seda õnne – vett lapse pudelis, kui seda kõike on veel seal ka alles. Aga kutsusin end tagasi paremate mõtete juurde ja lootsin Art'i leida ikkagi sealt samast. Sain asjad kätte ja tee äärde lähenedes hõikasin tõsise tooniga „ART!“. „Kus Sa kadusid, ma ei näinud Sind“, „Siin olin, tee ääres“. Tõesti, seal olid mingid põõsad, mis varjasid viimastki nähavat selles öises pimeduses. Ta vabandas enda pärast, et ta joogine on. Seletas, et baaris olles käib see asja juurde, et iga natukese aja tagant võtab midagi, tema võtab lihtsalt õlle. Ta pidas seal ligidal baari ja õhtul oli ühel sõbral külas, seal samas kus me kohtusime.
Me hakkasime astuma edasi seda teedpidi, mida autoga olin sõitnud sinna. Tee läks järsult mäkke ja mu väsinud keha pingutas rohkem, et kanda ennast ja Ramsest ülesse. „Kui kaugel see on?“, küsisin mina. „Umbes 10 minutit jalutada.“ vastas Art ja ma olin üllatunud ja pahane natuke. Art paistis väsinud olemusega ja siis kõndides ta arutles omaette: „Ma ei mõista, kui Tom sind siia tõi, siis miks ta ei hoolitse Su eest...“. Ma mõtlesin endamisi, et kas pole mitte hämmastavalt täpsed sõnad. See lause oli kahe tähenduseline minu jaoks.
Ma ütlesin, et arvan, et ta ei hooli lihtsalt meist nii palju, et hoolitseda enam. See polnud vist oluline, viia lapsega neiu kindlasse kohta, millest inimene rääkis. Art ohkas vaid ja kordas valjusti enda imestust oma sõbra käitumise üle. Hoiatas mind mootorratastel kihutavate purjus turistide eest, ütles, et need tevad siin palju õnnetusi, sest purjus peaga unustavad, et liiklus on vasakpoolne.
Me astusime autoteelt kõrvale ühele järsule randa viivale suure-auklikule kruusateele (kruus on siin päevavalgel punane). Ma palusin abi ja toetusin laskumisel ta käele. Me jõudsime randa, kus olid bungalod ja selle kohakese restoran/baar. Mulle kohe ei istunud selle koha temaatika. Muusika oli ebameeldiv, inimesed polnud tevitavad ja ma olin meelestatud ka veidi vaenulikult, sest olin haavatud sellise kohtlemise pärast rastaTomi poolt.
Kutsuti koha haldur. Art rääkis miskit kehaka tai naisega ja mulle öeldi, 400 bahti. Ma ärritusin jas ütlesin, et see on liiga kallis, palun soodsamat. Naine keeldus allahindlsut tegema ja siis Art pakkus, et seal edasi kuskil on koht, mida saab 300ga. Ma nõustusin sinna minema.
Kõndisime mööda liiva sada meetrit ja siis hõikas too naine järgi. Art jooksis tema juurde, rääkis ja tuli meie juurde tagasi. Ramses oli väsinud ja oli rahutu mul süles, tajus vist mu närveerimist.
Art ütles, et see koht, kuhu me hakkasime minema asub -vooot seal- ja osutas pika ranna viimasele tulukesele. Ütles, et see on nigel koht ja sinna ei ole mõistlik ikkagi lapsega minna. Keegi olevat mürgise putuka hammustuse saanud. See naine olevat murestema hakanud ja andis mulle oma bungalo kolmesajaga, et ainult lapsel turvaline ja hea oleks. Need sõnad tähendasid mulle palju, kuigi see jutt mürgisest putukast oli üle pakutud, sest neid on seal kõikjal ja samas nii harva juhtub, et sa saab hammustada.
Siis lisas Art, et mina ei mõtle, kuidas lapsel parem oleks, vaid mõtlen ainult raha üle. Need sõnad tähendasid mulle veel enamat. Tal oli õigus, ma olin liiale läinud, aga enda õiguste eest ma ju seisin, teades, et see on manimeiking seal.

Me läksime tagasi ja mulle avati pisikese rannaäärse bungalo uks. Art oli meiega terassil mõnda aega, mängis lapsega ja mina pesin meie higised riided ära. Ta rääkis, et tal oli väsitav päev ja ma mõistsin, et see õhtune lugu kurnas teda veel rohkem. Ma tänasin teda ja tundsingi suurt tänutunnet tema poole, sest ta hoolis meist nii palju. Läskime magama, Art läks oma koju, mille tuled paistsid lähedal, poolekilomeetri kaugusel.

Koh Lanta – esimene rand.

Koht, kuhu me Jeremy'ga liitudes sattusie oli väga ilus.
Ausõna, ma olin lummatud esmapilgul. Nimeks tal Garden Home, mida pidasid kaks väga ilusat õde: Ra (tähendab Armastust) ja On (tema tõi meid sadamast autoga oma kohta) koos oma meeste, laste, sugulastega. Neil naistel oli päris hea inglise keel. Lõpuks ometi, rõõmustasin ma, saan ma ennast piisavalt ja selgelt väljendada ja mulle vastatakse ka arusaadavalt. See koht oli üks mitmetest resortidest, mis kõik asusid rannajoonel, pakkusid elamiseks bungalosid või tube majades, restorani, väikest poodi ja igasugu tehnilist varustust nagu internet jne... Raha eest ja rohkema kui näiteks, Krabis.
Odavaim tuba 300, 400 ja 500ga öö eest.
Ra nimeline naine tuli meiega tutvuma, sest märkas kaugelt valge peaga pisikest last. Ramses oli istumas maas ühel mitmetest betoonplaatidest, millele olid märjalt sisse vajutatud erinevate suurte palmilehtede sooned ja kontuur. Ta maitses üht põõsa al leitud lehekest ja Ra näppas sõrme otstega väga osavalt selle tema suust välja. Mina veel nii ei osanud ja pöörasin sellele suuremat tähelepanu.
Meid saadeti oma elamistesse ja puhkus algas uuesti. Ainult, et mind vaevas oma toa hind, mis tundus kõrgena arvestades seda, e mu raha varud on piiratud ja aega siin oll on veel küllalt.
Naised tegid mulle ühe öö 50bahti alla ja järgmise veel sama palju. Seda pole meie mõistes palju küsitud. Toas oli mul televiisor, mida ma ei vaja ja ventilaaor, mis on hädavajalik. Sääsevõrk puudus ja seepärast olime me kahe ööga ära söödud nii täpiliseks, et inimesed küsisid, ega need chickenpocks'id pole, kuidas see eesti keeles ongi, mingi naha haigus siis.
Õhtu ma veetsin selle koha köögis, rääkisin naistega, vaatasin, kuidas süüa teevad. Köök on siin kõigil üsna väline, ventilatsioonile energiat ei raaisata, lihtsalt on õhuaugud igalpool, uksed aknad puudulikud või avatud. Õuejalatsid jäetakse, mõistagi, köögi ukse taha või kantakse puhtaid. Köögid on üldisel suured, sela on mitu gaasipliiti, palju pote ja vokke, suuri nuge ja värskeid toiduaineid. Ette tehtud on vaid taignad ja iga päev uus riis suures riisikeetjas, mis hoiab teda soojana. Iga päev käiakse turult värskeid rohelisi salateid ja puuduvaid toiduaineid toomas.
Banaani pakkusid mu sõbraksele kõik ja kõikjal. See on ka tai laste põhitoiduaine. Banaanid on siin nii palju paremad kui me oma poodidest saame. Magusus on teine, meenutab lillenektarit ja pisikesed banantsikud maaitsevad isegi õunaga sarnaselt (mõnes leidus 2-3 hernesuurust musta seemet).
Ramses sööb
Ma valmistasin Ramsesele kiirputru banaani, mango või mõne muu viljaga. Andsin kõik võimalikke puuvilju, vahel ka köögivilju enda toidust, riisi ja mahlasid. Üheks lemmikuks muutus minul ja temal kohaliku kookose mahl. Need kookosed pole väikesed pruunid ja karvased, vaid suured ja rohelised, sees maitsev magus vesi. Kui lahi lüüa, saab lusikaga välja süüa 5mm paksuse pehme kookose, millest valmsitatakse seda meie armastatud valget ja kreemjat kookospiima.
Ramses joob meeleldi seda, see on külmikust või jääkasti seest võetuna tõeline kosutus palaval päeval.
Kuigi allergoloog soovitas anda lapsele vaid termiliselt töödelduid puuvilju on minu minu meelest ka värsketega turvaline. Nad kasvavad siin loomulikult ja kõik tarvitavad neid. Pealegi, see osa, mida meie ja laps sööb on seestpoolt, mis on iseenesest puhas. Vaja on vaid puhtaid käsi.
Lanta randa ma viisin Ramsese esimesel õhtul.
Paistis, et ta oli shokeeriud: miks maa kleepub mu sõrmedele, igale poole??! see on ebakindlalt pehme ja vajuv. Absoluutselt ennekogematu. Mingit tükid on siin, neid ei saa kätte, ikka see puru kleepub kätele ja tükike kaob kuhugi. Umbes nii võis tõlgendada tema näoilmet... ta maitses liiva ja mõne aja pärast leidis vist, et see on päris hea. Järgmiseks sammuks proovisime merd. Hoidsin teda süles ja astusin puusadeni vette. Ta kartis mühusevaid laineid ja tegelikult need lained olid siis nii tugevad, et mulle jäi mulje, nagu see ookean sülitas meid välja. Näod said meil märjaks ja see pojale ei meeldinud. Esimese korra kohta ikka karmi võitu.
Järgmine päev proovisime uuesti: oli ebamugav veel, aga huvitav.

õhus Tai kohal

Krabi

Tõsine kontrast pealinnale:
Lennujaama ümbrus on nii paksu ja lopsakat rohelust täis ja õhk lõhnab hoopis troopiliste taimede järgi. Taamsal on kõrged, aga ümarad mäetipud ja meie tunne läheb veelgi paremaks.
Ramses jäi lennukis magama ja sellisena ma tassisin ta välja ka. Ta ärkas lennujaama sees ja kui kõik kotid olid kätte saadud läksime õue takso järele nind avastasime, et taksoautod pole kuidagi märgistaud, et neid tavalistest eraautodest eristada. Taksojuhid samuti paistavad tavalised, aga teenust pakuvad ja meid viidi Krabi Town'i ehk linna.
Väljast roosa ja seest eritoonides roosa külaliste maja Baan Ayar üllatas mind äämusliku puhusega.
Siin me esimest korda puutusime kokku kindla ja üldlevinud tai traditsiooniga jätta välisjalatsid ukse taha enne ruumi sisenemist. Astud siledale kivipõrandale ja tunned laitmatut puhtust, mitte liivaterakestki ei satu talla alla... ja see on meeldiv. Majas ruumides jooksis läbi elevandi temaatika: kord kujuke, kord kujutised kardinatel, puitnikerdused seintel samuti kujutasid elevante.
Minu jaoks oli see koht väga suureks kontrastiks päras bangkoki.
Tehnilistel põhjustel kolitati meid, nelja naist kahe lapsega ühte tuppa, täites vaba ruumi põrandal kahe lisamadratsiga. Voodipesu lõhnas se's kohas meeldivalt. Kandis idamaise essensi hõngu, väheke vürtsikas, aga magus ja meeldiv, nagu viiruki lõhn.
Mäletan, kuidas Bangkoki hostelis kurvasasin selle üle, et me niivõrd eraldatud oleme (mina, Aive, Tom ja Inge allpool korrusel, Kerti, Svea ja Eric üleval). Nüüd oleks ka nõnda olnud, aga õnneks mu soovi oli kuuldud ja sattusime puntrasse ühte tuppa.
Kaks ööd oli piisav. Pärast nõustusid kõik, et edaspidi on mugavam võtta eraldi tube. Eriti minul, kel on väikseim kaaslane ja kes öösiti elab üle suurimaid päeva elamusi.
Krabi linna uudistama esimesel õhtul ma ei läinud, teised küll. Ramses jäi õhtul kell kuus magama ja pani hommikuni välja. Järgmisel hommikul suundusime jalgsi kesklinna (kuigi tegu on nn provintsiga, aga tihedalt asustatud provintsiga), vaja oli eurod bahtideks vahetada ja hommikusööki nautida. Kui kõik ülesanded edukalt sooritatud kauplesime taksojuhiga, et ta meid 200-ga Kuldse Buddha mäe juurde viiks. Katusega pik-ap viis meid õigesse kohta, vahepeal istus mitu kohalikku ka peale ja nemad hüppasid enne meid maha. Kust nad teadsid, kuhu takso sõidab, ma ei saanud aru, võibolla oli marsa tüüpi teenus, mille otsa me sattusime.
Kohale jõudes nägime enda ees küllalt palju inimesi, ehitatavat templit, kaljualustt templit ja pikka alleed.
Kaljueluses templis oli kaks siilipeadega naismunka, mõned sinepikollastes rüüdes meesmungad, palju väikeseid buddhakujukesi, erinevad altarid. Pool, mis oli kalju all oli pühadusi täis, inimkätega ehitatud katusealusel poolel olid toolid, suveniirilett ja ehitusmaterjalid, samas ja klaaskapp ehtsa inim luukerega, osa anatoomia õpingutest, mõtlesin mina.
Üks siilipeaga naismunk istus sissepääsu ligidal laua taga ja tema ees oli lahtine suur vihik ja annetustekast. Ta sidus meile käe ümber pruuni punutise ja meie kirjutasime oma nime talle vihikusse ja jätsime pisikest raha templi uue kella valamiseks. Nimesid võis kirjutada selleks, et hiljem kui kella valatakse saavad kõikide annetajate nimed olema kantud ja selle küljele.
Kirjutasin Ramses Kin, Eesti.
Sealt välja tulles imetlesime veel kalju seinal kiikuvaid ahve ja suurt kuldset, aga minu meeles kõhnavõitu Hotei kuju. Eric koges peagi, ett ahvidel on kombeks näpata inimestelt maiustusi ja nii ka tema kõttejook oli hetkega käest rabatud. Õunasüdamed kõlbasid ka.
Jalutasime edasi ja leidsime trepi, mille ees oli silt:
Puhkasime. Mu keha polnud veel kohanenud kohaliku kuumusega ja ma tundsin end üles sulanuna. Ramses paistis ensamus ajast ennast korralikult tundvana. Eks talgi oli palav, aga täiesti teadvusel oli poiss kogu aja mil ta ei maganud.
Ma arvan, et seda võib kirjutada maha palavusele ja mõtte aeglustunud tööle, et ma ei suutnud aduda, mida tähendab 1,237 trepi astet.
Inge läks ees, Svea teine, mina Kertiga järgi neile.
Veel täitsa alguses kui olin tõusnud vast paarkümmend astet mõlesin, et ei jõua ma seda ronida. Pealegi, mind ei motiveerinud miski, sest mulle jäi arusaamatuks, mis seal üldse on ja kuhu trepp viib.
Aga sisetunne kutsus ja uudishimu oli suurem kui nõrkusetunne. Tasapisi liikusime Kerti ja tema pojaga ülesse. Trepp kadus džungli puulatvade alla, mingil hetkel polnud näha ena samasse kohta maha, kus ennem istusime, polnud näha ka ette kaugusesse. Trepiastmed muutusid äkki väga kõrgeteks ja neid sammuda oli vaevarikkam kui muidu.
Ramsese sidusin ma linaga endale kukile ja mul oli kergem liikuda, kuigi algul ma mõtlesin palju sellele, kuidas ta seal mul seotud on, ega ta välja ei kuku. Aga Kertit ma usaldasiin, ta aitas siduda ja kinnias, et lapsel pole kuskilt välja kukkuda.
Kui trepp väga järsuks muutus hakkasin end arvustama selle pärast, et ma nii pisikese lapsega sellisesse äärmusesse tulin, ma ei tundnud end turvaliselt. Aga keset treppi polnud võimalik peatuda ja vajadus puhkuse järele ajendas mind järgmise platvormini ronima. Üsna varsti kohanesin ma nendel astmetel ja hkkasin ka usaldama mõtet, et laps on turvaliselt seotud ja enam ei piinanud ma ennast hirmu mõtetega, mind täitis hoopis põnevuse, seikluse, katsumuse ja õnne tunne, sest vaataed, mis avanesid olid lummavad.
Ülesse-ülesse ja jõudsime Sveale järgi. Seal samas ka esimene tualett veetünniga. Palavuses hauduvana pillasin vett endale pähe ja värskendasin Ramsese nägu. Kosutus aitas mul edasi minna, Svea jäi aga sinna samasse, umbes 600-da trepi astmele istuma. Iga trepi algus- ja lõpupostil oli värviga võõbatud astme number. Nii teadsime me, kui palju on läbitud ja palju veel ees. Mina neid ei jälginud kuni alla tulemiseni. Aga enne tippu jõudmist tegime me Kertiga ühe pikema peatuse. Seal oli meie murde hetk, ma arvan. Samal ajal kui ronisime tuli kogu aeg keegi vastu või läks mööda. Vahel ise läksime kellestki mööda. Sel korral, kui oli võhm meil väljas möödus meis üks tai perekond ja nähes, et meil vesi otsakorral andis üks mees ühe enda kahest pudelist meile. Veidi hiljem lendas selle trepi lõpust järgi nende ema käest pakk röstiud soolaseid maapähkleid. Need olid kodus valmistatud ja väga maitsvad, ma tundsin neid süües, kuidas energiat voolas mu kehasse ja varsti ma mõnuga jätkasin ülessepoole astumist. Vaatasin alla, Svead ei tulnud järgi ikka veel. Ei teadnud, mida mõelda. Otse vaadates nägime Ramsesega imelist rohelust, pisikesi maju, palmimetsa ja põldusid sinise taeva all.
Tihti ründas mind küsimus: Kaua veel? Kuhu ma välja jõuan? Millal?
Alla tuli mees, nägi meid ja kostis inglise keeles: „Jõudsite juba peaaegu kohale, ainult natukene veel. Uskuge mind, see on seda väärt...“ ja nii mind kui Kertit täitis uus elujõud, rõõm, värskem huvi selle ronimise vastu. Üks trepp, teine, kolmas...ja juba paistab suur katus j platvorm. Sinna astudes mõistan ma, et see pole veel päris kõik, tõeline vaatamisväärsus asub selle katuse peal, aga et seal joogivee kraanid topsidega ja banaanid pingi peal olid tähendas minu jaoks anud hetke täielikku aja maha võtmist. Me väärisime seda. Ahh, kui hea oli juua, maas istuda, lasta laps liikvele ja taastada oma hingamisrütm. Palju aega ei möödunud kui Ramses tegi sinna platvormile püha-kaka. Puulehega korjasin selle kokku, viskasin alla metsa ja põranda loputasin kalli joogiveega. Kui enesetunnne kindel hakkas olema otsustasin minna ümber nurga ja kolm astet ülesse. Enne seda oli tarvis jalatsid heita jalast ja uuesti ma kogesin puhtaid põrandaplaate enda taldade all. Ma avastasin end seisvana mäe tipus, millele on inimesed ehitanud suure platvormi, millel on üks väikse Buddha ja teine, õige suur Kuldne kuju. Vaade ümbrusele oli muinasjutuline, rahulik ja vaikne. Kuulda vaid metslindude sahistavaid häälitsusi.
Võtsime kõik oma aja seal nautida loodust ja õnnetunnet, taastuda ja koguda uut jõudu lõppude-lõpuks alla minemisele ka. Suure kuldse Buddha jalamil palvetasin ja süütasin suitsuküünlad.
Niisama ei põleta neid siin keegi, selge ju, buddism.
Alla laskuda oli omamoodi keerukas, andis suurew koormuse säärelihastele, mis veel enne poolt teed hakkasid pingutusest värisema nii kõvasti, et kui seisma jäin kandus värin ülesse poole kehale üle ja see ajas mind naerma, kuigi ehmatasin ka. Kuigi all me nägime ahve, siis siin üleval polnud ühtegi. Arvatavasti toidu asukoht määras selle. Olin õnnelik, et üleval ära käisin. Teadsin nüüd, et mul on rohkem kui ma arvasin olevat.
Amazing! Jõudsin alla, kogu tee Ramses magas mul linasse seotult rinda lutsides. Heitsin kuumale kivipingile pikali ja naeratasin. Inge oli seal samas kõrval oma uue mäelt leitud prantslasest sõbra Jeremy'ga. Leppisime kokku, e kohtume temaga järgmisel hommikul esimese Koh lanta praami peal. Jeremy läks kuhugi, Inge käis läbi ka džungli raja, pildistas, kohtas meetri pikkust sisalikku, või varaani, kelle sabale oleks äärepealt astunud, aga õnneks keegi viga ei saanud.
Mina sel ajal istusin Sveaga kohalikus söögikohas ja maittsesin oma esimest tai nuudlisuppi, see oli kaunis maitsev! (riisinuudlid, puljong, praetud küüslauk, hakitud roheline sibul, idandid).
Me ootasime Kertit ja Ericut. Nad olid kuidagi moodi mäele jäänud ja me ei märganud üksteist kui alla laskusime. Tundub ebareaalsena, sest tee on üks – trepp.
Kui kõik kokku said vaatasime veel ühe templi üle ja otsustasime oma Krabi kodusse naasta, et puhata.
Õhtul oli minul ja Kertil katse minna välja sööma, aga väsinud lapsed vajasid puhkust ja me jõudsime vaid üle tee poest osta näksimist ja mina ostsin veidi tooreid, aga seni kõige odavamaid (15b/kg) mangosid. Küpsed kollased ja suuremad maksavad ligi 40b/kg, tean nüüd, aga seal tol hetkel muud ei olnud. Sõin need ära ja magasin..
Hommik oli mõnus. Ärkasime kõige varem ja äratasime teisedki üles. Svea ja Inge leidsid oma õhtusel jalutuskäigul taksoteenusega laeva pileti – 400bahti inimesele. Ootasime kümneks lubatud taksot, aga see tuli 45min hiljem ja nii oligi vaja, nagu selgus. Sadamas ootasime veel oma jagu.
Inge soovitud/leitud kutt Jeremy oli ka kohal ja varsti me istusimegi väikeses laevas. Maitsesime kohaliku merevee soolasust ja tukkusime.

15.aprill: ootan kannatamatult Krabisse pääsemist

Palav, must ja lärmakas Bangkok ei paku palju lõõgastumist minule koos mu väikese sõbraga. Hostelis oli palju ohtu kuskilt alla kukkuda ja polnud midagi erilist kogeda: kitsad kivist ruumid ja valdavalt need esemed, millesse ei ole soovitav sõrmi pista või neid suhu panna - ventilaator, külmkapp, plasmass jubinad jne.
Piletid Krabisse olid kaks kuud ette juba Eestis tänu Ingele ära ostetud meeldivalt väikese hinnaga. Hiljem saada on vähe shansse.
Ramsesele valmistasin kiire lahustuva hirsipudru ja segasin magenta-roosat DragonFruit'i mahla sisse. Polnud kunagi nii roosat puuvilja näinud, tal on pisikessed mustad seemned sees ja maitse on õrnalt magus ja vesine. See maitses talle küll, meilegi, hommikunäljastele ajas ilu peale.
Läksime siis tänavalt söögikohta otsima, ent aastavahetuse puhkepäeval pole iga koht kell 1030 avaud. Leiame ühe minimalistliku modernse valge kujundusega minikohviku, mille köök asub kusagil tagahoovis ja teenindajale ulatati toitu sellesse klaasboksi läbi pisikese akna. Inglise keel seal ei voolanud neil ja me saime menüüga hakkama.
Mina ja Inge soovisime süüa, aga Tom ja Aive olid niisama seltsiks. Tagant järele analüüsides seda käiku võinuks ju nemad jääda väikese Ericuga hosteli eesruumi.
Mina lubasin olla talle seltsiks kui Kerti ja Svea oma toas ära käivad, ise ootasin enda hommikusöögi kampa. Kui kamp ilmus otsuistasid mingi inertsi jõul kõik (mina samuti, ei tea, kuhu mu mälu läks), et Eric võib ju hosteli eesruumi ka natukeseks selle hosteli mänedzeriga jääda, kes nagu me teadsime oli sübralik, ja läksimegi. Pärast olimuidugi kurb tõdeda seda, et ei Kerti ega Svea ei kiitnud seda heaks ja mina tundsin suurt rahulolematust enesega, sest käiusin nii arutult.
Aega oli vähe (hiljem fraseeris õnneks Svea ümber - „aega on piisavalt“), minu valitud toidu jaoks oli vist kookospiim puudu ja ma tühistasin üldse oma tellimuse. Inge andis lahkelt oma Tuunasalatist pooled kapsad minule. Mõtlesin süües, et kuivõrd tervislikult mul ünnestub süüa siin esimestel päevadel: vaid värsked puu- ja köögiviljad...
Rahuloleva kõhu tunnet ma ei saavutanud, aga paari tunni pärast oli meil kavas saada lennukitoitu ja ma toetusin sellele mõttele.
Takso tõi meid lennujaama ja pärast kiiret chek-in'i istusime kõik keset lennujaama põrandat Inge teki peal, sõime tai esituses domino küpsiseid ja jõime poe Taiteed (punane hiina tee, piim, magus kondenspiim).
Ramses lahkus meie saarekeselt ja läks teisi maid avastama. Roomas mööda suurt valget põrandat sihi- ja enesekindlalt. Istus vahepeal, vaatas pisut ringi, siis läks jälle kuni jõudis lillades vormiriietustes kohaliku lennufirma naisteni, kes last nähes otsemaid jätsid kõrvale oma töise näoilme ja tegemised ja hüppasid laua tagant välja, et katssuda seda imepisikest valgenahalist beebit. Nad olid nii rõõmsad, imetlesid Ramsest, küsisid vanust ja üllatusid suure kaalu peale.
Ramses püüdis aga pagasi konveierile ronida, äär jäi pisut liiga kõrgeks. Siis avaldas üks neist kena-lilladest naistest soovi poisi süles hoida ja nii see sai olema.
Kus juures, kõik tai naised, keda seni kohanud olen teevad üht ja sama žesti, kui tahavad last kätte võtta: nad plaksatavad kiiresti oma käsi kaks korda ja siis juhivad peopesad laiali täpselt nii palju, et laps nende vahele mahuks. Kutse ja vastuvõtmise žest.
Peab mainima, et kui rääkisin, et me tuleme Eestist, siis üks naine mäletas kohe öelda, et alles ta kohtus siinsamas lennujaamas Eesti Esileediga, kes oli jätnud talle, nagu ma aru sain, foto ka meie president Ilvesest. Kirjeldas ja proua Ilvese välimust ja mul oli rõõm, et kohtusin inimesega, kes tunneb sidet minu kodumaaga. Tubli Evelin!
Turvaväravates avastati mu käsipagasis nuga. Ma ei mäletanud kuhu olin ta jätnud, kadus päris ära. Sellest tuli loobuda, kuigi ausõna, polnud mul enamat kavatsust kui puuvilju sellega lõikuda. Aga ma mõistan, reeglid on ranged ja lapsega noor naisterahvas, kelle kotis on taskunuga tuleb teha ohutuks. Unarm me!
Kohalikus transpordis on üldisel nahkkattega istmed, seda sellepärast, et rohkesti higistavate inimeste higi ei imenduks pehmetesse kiududesse ega tekitaks seal hallitust ja ebameeldivat lõhna. Nahka on lihtne puhastada.
Selle lennu ajal valutas Svea kõrv. Ta istus minu kõrval ja ma sain meist pildi, kus Svea parajasti kogeb kõrvavalu, aga see, kuidas ta näoilme on - mulle meeldib.

Kokkupuude lapsega ¤

Eilse päevaga kogesime palju. Kesklinna Pargis ma vedelesin Ramsesega ühest kuueni. Meie ligidal oli mitu tailaste seltskonda, pered lastega, kõik nad olid tulnud parki puhkama, paljud tukastasid puude varjus tiigi kaldal seal, kus meiegi. Selle aja jooksul käis õige mitu tai naist või tüdrukut suhtlemas Ramsesega. Kõik on ülisuures vaimustuses, näitavad välja avarat armastuse tunnet lapse vastu ja väga soovivad pakkuda talle enda hoolt ja lihtsalt hoidmist.

Esimene lähedane kontakt võõra inimesega oli väikesel meie bangkoki hostelis selle mänedžeriga, kes täiesti loomulikust kombest soovis last hoida. Nad on lastega suhtlemises siirad, ega mõtle sellega midagi halba, seepärast ei pelga ka seda pakkuda ja sirutada käed armsa ingli poole.
Kuid esimene taoline kokkupuude avaldas Ramsesele teatud survet. Ta nägu läks hapuks, suu nurgad kiskusid alla ja silmad väljendasid hirmu ja appikarjet. Ma hoidsid teda siis süles ja rahustasin, seletasin, et see inimene on tema sõber ja armastab teda väga. *
Seal oli ka üks kohalik naisterahvas, kes tegi kõike pesupesemist ja eks ka tubade korrashoidmist. Tema, mõistagi, samuti oli väga sõbralik lapsega. Seal kogesin mina esmakordselt tai inimese armastust laste vastu. See, millise pühendummusega nad mängivad ja suhtlevad lapsega oli mulle ennenägematu. Lapsel hakkas üsna varsti väga lõbus ja huvitav, ta hakkas usaldama seda naist ja nautis tema süles olemist. Minule oli see veel veidike võõras ja ma olin valves, vist pisut krampis, samas rõõmustasin nähtu üle.
Pargis käitusid mitmed meie juurde tulnud tüdrukud ja naised samamoodi. Kõik suhtlesid küll omamoodi, aga ühtemoodi rõõmu tundvalt sellest tegevusest. Ma vaatasin ja mõtlesin, et võibolla on see nende kultuuri loomulik ja püha osa elust – kohelda lapsi sellistena, nagu ma tean neid olevat – puhaste, siiraste, süütute valgusolenditena. pakkuda neile parimat ja alati hoida neid esikohal.

Head Uut Aastat, Tai!

Bangkok'i tänavad elavnevad päikese loojangu ajal, see juhtub umbes kuue paiku.
Kui enam ei kõrveta tulevad kõik tänavale: müüvad värskelt valmistatud toitu, nodi, mis seostub uue aasta saabumise traditsioonidega.
Mina sain aru, et kord ja kohus on pidada tänavatel korralikke veepidusid ja õnnistada üksteist jahu ja vee seguga põski määrides. Just see toimuski terves bangkokis. Ükskõik kui tõsises ametis see kohalik elanik ka polnud oli ta nägu jahune. Tehakse seda tundega ja naeratusega näol, peopesaga silitatakse üksteisele põsed valgeks keefiripaksuse seguga, mida segatakse kausikestesse veest ja kõikjal tänavatel saadavatest kilesse pakitud jahutörtsudest (törtsud ongi just nagu kreemipritsist pigistatud). Veemäng on sõbralik veesõda. Pritsivad üksteist kõik, kel vähegi viitsimist on. Asi on tõsine, nad on väga koralikult varusatud igat sorti veepüstolitega, viskavad ka kausiga ja eriti veab neil, kel käes on voolik. Sõprade kambad sõidavad dziipide, lahtiste mikrobusside või pikapidega ja autost autosse suure rõõmuga jahutavad end palavatel linnatänavatel H2Oga.
Meie saabusime täpselt tähistamiste algusele ja tükk aega püüdsime mõista, mitmes aasta on tailastel. Vastuseks tuli lõpuks sümmeetriline 2552.

Teine paev Bangkokis

Magasime end välja. Kümneni vist, kohaliku aja järgi.
Varsti tundisn peapööritusi palavas toas, meie konditsioneer lakkas homikuks töötamast.
Minu nõrkus suurenes ja ma teatasingi nii, et minust asja pole. Aidake!
Soov oli leida tänavalt hommikusöögiks arbusi ja arutada edasisi soove, aga mingit arbuusi ma ei leidnud kahjuks, kuigi see oli just see, mida oli vaja.
Skytraini peale teel hoidsin ma Tomi käest kinni, sest jõud hakkas otsa saama. Olin krimpsus näoga ja ei tahtnud pingutada, sest see tundus üle jõu käivat.
ÕhuRongi jaamas nägin siis aga suurt liblikat trepi serval tiibasid sirutamas, vaatsime teda Ramiga ja see kuidagi toetas mind. Aive ja Inge olid jõudnud meist ette ja meil läksid perroonid segi. Mina Tomiga olime valel poolel. Ma tundsin end päris lootusetult kui teadvustasin, et peab veel kord trepist alla minema ja siis uuesti üles. Aga hakkam sain.
Kui me sõitsime ühte peatust sidusin ma Tomile kandelina esimest korda, et tema kannaks Ramsest, sest minu enesetunne oli ikka kehva veel. Sundusime siis Lumphini parki, mis asub meie peatänava hostelist ühe peatuse kaugusel, aga kui rongist välja tulin, oksendasin kanalisatsiooni auku keset rahvarohket tänavat. Ja küll oli hea olla peale seda =)

Tallinn/Bangkok

Millised muljed!
Tallinna lennujam.
Enne pardale astumist tuli Ramsesel suur ports kooki, nii suur, et mahkmed ei pidanud ja esimesed riided olidki pesuks valmis.
Lend amsterdami laks vaga sujuvalt. Lennupoiss oli seal ja ta piilus vaikesele kardina tagant.
Meeldisid yksteisele vist.
8ine lend Amsterdamist Bangkoki.
Selle l6pu poole tahtsin 8elda, et enam ei iial ei lenda ma Lapsega 88lendu ja veel SELLISE lennukiga.
Ebamugavust tekitasid igavesti myrisev konditsioneer meie peade kohal ja helendav-välkuv teleri ekran. Poeg ei saanud eriti sellistes tingimustes rahulikult magada ja mina seda enamgi mitte.
Aga 2ra kanatasime ja puhkasime end bangkoki hosteli kitsas voodis v2lja.
T2pselt mandumise ajal kakl poeg uesti, tas nii, et pykstest v2lja tuli minu peale. Aga enesetunne oli meil korralik. Õhk on paks ja palav.

Päevad enne

Mul on meeles, et täna on kaheksas aprill. See tähendab Ramsesele Üheksanda kuu algust.
olen õnnelik, et elu on edasi läinud. Mõõdan ainult selle pikkust asjatult.
Pühapäeval alustame me esimest pikemat reisi. Esimene peatus: Amsterdami lennujaam.
Pärast pooleteisetunnist puhkust maa peal astume uuesti lennuki pardale ja arvatavasti magame end sealsetes ebatavalistes tingimustes välja, sest lend on öine. Ja kuigi selle pikkuseks on üle kümne tunni, lennates päikesele vastu jõuame Bangkoki keskpäeva paiku. Nii on täiesti võimalik jätkata oma tavapärast päevarütmi ja see mulle meeldib.
Tuleviku hägune pilt on loodud. Seni aga tahan ma end korralikult madalaks ja ühtlaseks laiali laotada meie kodu maa peale ja keskenduda. Et jätta maha kõik hea ja samas ebatarvilik ja kaasa võtta see kõige vajalikum.
Varbavahe plätud on kadunud. Arvestades sealseid vihmahoogusid on vett mittepelgavad tallakaitsmed vajalikud. Paljajalu kõndimine on kindlasti harrastus, aga mitte tolmusel linna asfaltkattel.